Lastevanemate teadmised lapse koolivalmidusest

Autor: Aire Aaspalu, TPS vilistlane


Eesti Vabariigi haridusseadus nimetab alushariduse omandamise põhikohana kodu ja selle eest vastutavatena lapsevanemaid. Koolieelses eas omandatud alusharidus loob eeldused lapse edukaks edasijõudmiseks koolis.

kooliAutor kaitses 2010. aastal TPS-is oma lõputöö, kus võttis  uurimuse aluseks Ameerika psühholoogi Urie Bronfenbrenneri bioökoloogilise arenguteooria, milles kodukeskkond omab lapse arengule esimest ja olulisemat tähtsus, seda tänu lähedasele emotsionaalsele sidemele lapse ja lapsevanema vahel. Lapsevanema tegelemine oma lapsega määrab paljuski lapse kohanemise ja hakkama saamise uutes keskkondades, s.h koolis.

Selgitamaks välja, missugusena näevad lapsevanemad oma rolli lasteasutuse kõrval lapse koolivalmiduse kujunemisel püstitas autor lõputööle eesmärgi:

Saada ülevaade lapsevanemate teadmistest koolivalmidusest, oma vastutuse nägemisest ning  lapsevanemate ja   laste  ühistest tegevustest kooliks ettevalmistumisel.

Küsitluses osales 50 6 -7 aastase lapse vanemat.

Tulemuste põhjal võib väita:

  • Üle poole vastanud lapsevanematest tunnetavad oma vastutust lapse koolieelses eas omandatava alushariduse eest.
  • Sarnaselt üle poole lapsevanematest leiab, et lasteaed ja kodu toetavad last võrdselt kooliks ettevalmistamisel.
  • Veerand vastajatest näeb, et põhiline tegevus  kooliks valmistumisel toimub lasteaias. Peaaegu pooled vastanuist olid sellega osaliselt nõus. Seega suurem osa vastanud lapsevanematest ootas lapse kooliks ettevalmistamist lasteaias toimuva õppe- ja kasvatustöö kaudu. Kodu osatähtsust hindasid vastajad vähem.
  • Lapsevanema enda eeskuju lapse koolivalmiduse kujunemisel peab oluliseks üle poole vastajatest.
  • Lapsevanemad ise hindavad oma teadmisi lapse arengust ja koolivalmidusest erinevalt. Vähem on neid, kes hindavad oma teadmisi heaks, kuid enamus tunnistab, et teadmised on olemas, suuri puudujääke tunnistavad vaid üksikud.
  • Kõige rohkem olid lapsevanemad informatsiooni koolivalmidusest saanud igapäevastel vestlustel lasteaiaõpetajaga ja arenguvestlustel. Järgnesid lapsevanemate kogemused oma lapsepõlvest ja kooliajast, teave raamatutest ja ajakirjadest ning lastevanemate koosolekult.
  • Lapsevanemate arvamused koolivalmidusest näitasid teemaga kursisolekut. Rohkem selgitati koolivalmidust vaimsest ja sotsiaalsest aspektist lähtuvalt, vähem puudutati koolivalmiduse füüsilist aspekti. Üks vastajatest väitis, et ta ei tea koolivalmidusest midagi.
  • Arvati ka, et koolivalmiduse teemat tähtsustatakse üle ning lapsel tuleb lasta normaalselt areneda.
  • Koolivalmiduse seisukohalt pidasid lapsevanemad kõige tähtsamaks lapse soovi kooli minna ning õpetaja ja kooli valmisolekut lapse vastuvõtuks. Ettepoole jäid vastajate hinnangul veel lapse eneseteenindamisoskus, hügieeni- ja ohutusnõuete järgimine, tervis ning sotsiaalsed oskused.
  • Aega lapsega piisavalt tegeleda oli kolmandikul vastanutest. Ülejäänud lapsevanemad näeksid, et aega võiks olla rohkem.
  • Maa-peredes pööratakse kodus lapsega tegelemisel kõige rohkem tähelepanu turvalisuse õpetamisele ning ohtude vältimisele. Lapsevanemad vestlevad lapsega teda huvitavatel teemadel, koos raamatute lugemine on au sees ning vaadatakse palju ka televiisorit.
  • Vähem käiakse teatris, kinos, näitusel ning reisitakse ja matkatakse, mis tähendaks kodust kaugemale sõitmist ning suuremat rahalist väljaminekut.

Et lapsevanematel ei kujuneks arvamust koolivalmidusest kui ületähtsustatud teemast ning sellest, kui liigsest nõudmisest väljaspool lapse normaalset arengut, tuleb neile selgitada koolivalmiduse kujunemist kui protsessi lapse sünnist. Kui tähtsustada koolivalmiduse teemat vaid aasta enne kooli, võib see aeg jääda väheseks, surve ja ootused tekitavad nii lapsele kui tema vanemale pingeid.

Koolivalmiduse teemat käsitledes saab selgitada ka üleõpetamise ohtu. Ühe lapsevanema arvamus oli, et koolivalmis laps oskab liita ja lahutada 20-ne piires. S. Kera arvab, et üleõpetamine koolieelses eas võib tekitada olukorra, kus pingutuse puudumine koolis õppides ei tekita lapses tööharjumust ja tahe eesmärki saavutada kaob. Võib olla, et konkreetne laps on matemaatiliselt andekas, kuid see eeldab, et lapsega tegeletakse ka tulevikus tema andekust arvestades individuaalse õppekava alusel.

Varasem M. Salundi ja A. Tiko (2009) uurimus näitab, et nõustamisvõimalused lapsevanematele lasteaias võiksid olla suuremad. Käesolev uurimus võimaldas töö autoril ankeetküsitluses osalenud lapsevanemate arvamuste põhjal tutvuda maa-lasteaedade lapsevanemate seisukohtadega ning kavandada edasist tegevust, et nõustada lapsevanemaid lapse koolivalmiduse toetamisel.