Täiskasvanu osa lapse tundemaailma kujundamisel

30.06.2010. Autor. Helve Vetik, TPS vilistlane
Järjest rohkem nähakse vajadust rääkida lapsega tema tunnetest ja sellega kaasnevast käitumisest. Tundekasvatuse kaudu saame kujundada nii lapse suhtumist iseendasse, oma mõtetesse ja tunnetesse kui ka teistesse inimestesse. Sellest kasvab välja võime märgata ja hinnata oma lähedasi ning suhtuda vastutustundlikult oma tegudesse.

tunded

Foto: /Margit Salusaar/

Lapse tunnetesse tuleb suhtuda samasuguse austusega nagu tema intellekti. Isegi negatiivseid tundeid saab näha rikastavate, valgustavate ja parandatavatena. Esitada ei saa kindlaid reegleid, kuidas toime tulla ühe või teise tundega, küll aga saab aidata lapsel hakata oma tundeid märkama, ära tundma ja mõistma.

Oma tunnetest rääkimine aitab lapsel mõista iseennast, oma käitumist, oma suhtumist ning ta saab teadmise, kuidas konkreetsesse tundesse suhtuda. Me anname lapsele teada, mida temalt oodatakse. Siit kasvavad välja erinevad oskused – sobival viisil oma emotsioone kontrollida, end vaos hoida või siis oma tundeid ning vajadusi teistele väljendada.

Täiskasvanu eeskuju tähtsus
Tänapäeval näitab eeskujude järgimise uurimine, et laps omandab suurema osa oma käitumisest, kommetest, väärtushinnangutest ja mõtlemisraamistikust täiskasvanute ja kaaslaste jäljendamise teel.

Täiskasvanu sõnadest ja tegudest peab läbi kumama veendumus, et laps on tõeliselt armastatud. Võime vastu seista konkreetsetele tegudele, ilma lapse isikut hukka mõistmata, tema väärikust riivamata. Hoides lapse isikut tema tegudest lahus, aitavad täiskasvanud tal kasvada normaalse enesehinnanguga inimeseks.

Igal inimesel on kogemusi ärritusest, mil ei suudeta end talitseda ja täiskasvanu kaotab konfliktiolukorras ise enesevalitsemise ja väljendab kontrollimatult oma impulsiivseid emotsioone. See õpetab lapsele ainult seda, et viha väljendamiseks peab käituma agressiivselt ja valjuhäälselt ning et tüli saab lõpetada ainult tüliga. Lapsele on oluline selgitada, et on täiesti normaalne mõnikord vihastada, et tülitsemine kuulub elu juurde, kuid viha tuleb õppida kontrollima.

Selgete ja lapsele sobivate piiride kehtestamine
Laps peab teadma oma piiranguid. See hoiab teda nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt turvalisena. Piirid aitavad arendada iseseisvust, sõltumatust, eneseväärikust ning emotsionaalset ja sotsiaalset kuuluvust. Piirid on täiskasvanu ja lapse suhete vundamendiks.

Piirid näitavad lapsele, kes ta on ja kui kaugele ta võib minna, samal ajal selgeks tehes, mida ta veel ei oska. Laps proovib järele oma oskuste ja võimete piirid mängides, kus ta õpib ennast tundma ja keeruliste olukordadega hakkama saama.

Piiride seadmisel pole midagi pistmist keeldude ja karistustega. Piiride ülesandeks on mitte valitseda, vaid juhtida, toetada ja ergutada. Lapse kaasamine reeglite kehtestamisse annab talle suurema motiveerituse reegleid täita ning ellu viia, loob soojemad ja lähedasemad suhted täiskasvanu ja lapse vahel, suureneb lapse enesekindlus, enesehinnang, enesedistsipliin, isiklik vastutus ning tunne, et ta suudab oma elu ise juhtida.

Kui laps rikub reegleid, tuleb sellele kohe tähelepanu pöörata või tuleb järjekindlalt lõpp teha piiride ületamisele ja uute rikkumiste tagajärjed kokku leppida. Kui nõuda vaid aeg-ajalt reeglite täitmist, siis näeb laps, et kõiki reegleid võib muuta, trotsida või kaubelda. Laps saab tahtmatult õppetunni, et vastutustundetus tasub end ära. Reeglite rikkumine on märk sellest, et olemasolevaid piire on vaja varieerida ja laiendada.

Lapse eneseteadvuse toetamine
Oma emotsioonide teadvustamine, tunde äratundmine nende tekkemomendil ning oskus nendega ümber käia, on aluseks eneseteadvusele. Eneseteadvusel on tugevatele ja ebameeldivatele tunnetele suur mõju. Valikuvõimalusele, kas tegutseda või mitte, lisandub võimalus püüda sellest tundest vabaneda.
Selge arusaamine oma tunnetest aitab toetada teisi isiksuse omadusi.

Enesemääramise oskus ehk enesetalitsemine on oskus, mida vajatakse terve elu. See oskus on vältimatu enesealgatuslikkuses ja enese liikumapanemises. Seda vajatakse ka loobumistes, ilma milleta elus hakkama ei saa. Sisemise enesekindluse suhtes on oluline, et ollakse oma emotsioonidest teadlik. Sellest lähtudes saame õpetada last oma emotsioonidega kindlalt ja hästi toime tulema.


Allikad:
Baum, H. 2004. Ma pidin vihast lõhki minema! : kuidas toime tulla raevu ja agressiooniga.
Kera, S. 2004. Üheskoos teel : lapse arengust ja kasvatusest.
Rogge, J.U. 2002. Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire.
Rogers, B. 2008. Taasleitud käitumine. Tartu: