Kas laps peab vanemate sõna kuulama?

Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, siis aktiveerub tema närvisüsteemi see osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates.
Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent

kuulama

Foto:/flickr/

Kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga on teine-kolmas eluaasta. Kuidas seda teha? Saara Kinnuneni raamatu ”Las ma olen laps”nõuanded on lihtsad:

• Nõua algul selliseid asju, mida laps täidab nagu mängides, sest enne trotslikkuse perioodi (kolmeaastase kriisi) on lapsel aeg, kui ta teeb meelsasti seda, mida vanem palub. (Palun pane kingad ilusasti kõrvuti! Palun too isale ajaleht! Ole hea laps ja tee kassile pai! Ära võta autot teise käest ära!) Kuulekust õpetatakse igapäevastes olukordades. Vanemad kiidavad last, kui ta palved täidab, ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.

• Korda palvet vaid üks kord, sest kui hakkad korrutama, ei õpi laps eraldama tähenduslikku juttu muust jutust. Korrutamise tõttu muutuvad lapsed kõvaks kui kalju. Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkida. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime.

• Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korja koos temaga lelud kokku, võta lapsel käest kinni ja andke äravõetud auto koos teisele lapsele tagasi). Ära tee seda lapse eest ära, sest siis õpib laps, et ta ei peagi vanemat kuulama, koos tehes aga jääb talle tunne, et ta peab korralduse siiski täitma. Laps näeb, et sa mõtled, mida ütled, kui teed vajalikku koos lapsega kindlalt ja vihastamata.

• Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda jms). Viimane hoiatus annab lapsele veel võimaluse kuuletuda või valida sõnakuulmatuse tagajärjed. Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad otsekui kurtidele kõrvadele.

• Segajad eest ära! Ära hüüa juhiseid teisest toast, ära hüüa käsku mängivale lapsele, vaid peata mäng ja räägi siis. Laps ei suuda kuulata, kui käsil on midagi huvitavat.
• Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Kordamisega talletub öeldu kindlamini ja tõenäolisemalt järgneb sellele tegevus. Eriti on seda vaja siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Lapse mälu ei talleta mitut asja samaaegselt. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga.

• Kuuletumise õpetamise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesandekohaselt. Lapsel ei tohi tekkida arusaama, et kui piisavalt kaua täitmisega viivitada, siis polegi vaja teha.

• Nurka järelemõtlemise kohana tänapäeval enamasti ei kasutata, küll aga on järelemõtlemise kohaks saanud mõni teine koht, näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemine ja otsuse tegemiseks aja andmisega. Me ei tohiks mingil juhul olla ükskõiksed olukordades, kus laps ei kuuletu, vaid peaksime teda aitama kuuletuda.

Kuuletumine sõltub palju ka sellest, kuidas me käsud anname (missuguse häälega, kui kindlalt jms).

• Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis! Vanemad ei peaks küsima seal, kus tuleb käskida. (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama? Miks sa väiksemat kiusad?) Siin ei ole laps otsustaja. Lastelt ei küsita, mida nad teha tahavad, lapsed peavad õppima, mida nad tegema peavad. Lastes tekitab enim stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsustuste tagajärgi.

• Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda „ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse, ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Laps vajab olukordi, kus ta saab oma tahet kasutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid. (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?)

Niisiis, on olukordi, kus laps võib tegutseda oma tahte kohaselt, teisalt peab ta leppima, et on olukordi, kus ta ei saa seda, mida tahab. Vanemad ja õpetajad peavad ilmutama tarkust kesktee leidmisel. Kui satume vastamisi lapse jonnipurskega, kus ta võib endale viga teha või teisi lüüa, asju loopida vms, siis tuleb last tugevas sülevõttes takistada paha tegemast. Holding’uga aidatakse lapsel rahuneda, kuni jonnakas pingeolukord vaibub, näiteks hakkab laps nutma ja elab nii oma seesmise pinge välja.

Positiivne suhe – usaldus – on kuuletumise eeldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, temaga koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Kommentaarid:
Artikkel tekitas äratundmis rõõmu.Ise lapsevanemana olen palju lugenud vastavaid materjale, kus kirjutatakse sellest, kuidas rahulikult ja lihtsate viisidega saab ja tuleb laps kuuletuma panna. Aga alati ununevad need näpunäited lõpuks ära ja asjad muutuvad endiseks, kuniks jälle kusagil mingit vastavat materjali loed. Antud artiklit lugedes kinnistusid need teadmised uuesti, ainult selle erinevusega, et selles artiklis on näpunäited väga lihtsad ja konkreetsed, olen neid järginud ka oma töös lastega suhtlemisel. Ka ise olen arvamusel: selleks, et laps kuuletuks, peab vanem ja laps üksteist austama, siis tekib ka usaldus, mis on kuuletumise alus.