Pesaharidus

20.08.2010. Autor Ülo Vooglaid, emeriitprofessor

pesaharidus

Foto:/flickr/

Pesaharidus on alushariduse eeldus ja alusharidus omakorda on kogu hariduse vundament.

Seda oleks vaja üksteisele alatasa meelde tuletada. Suurmehed on õelnud, et sõja võidavad õpetajad.Täpsem oleks öelda, et sõja võidavad lapsevanemad koos lasteaednikega. Õpetajad saavad seda taset, mis koolieelses eas saavutatakse, hoida ja kindlustada.

Rõhutama peaksime ka seda, et lasteaednik ei ole pelgalt õpetaja – pedagoog, kelle hoolde võivad lapsevanemad ja vanavanemad kõhklemata usaldada oma kõige kallima, vaid andragoog, kes aitab vanemaid selleks, et kodu oleks lasteaiast palju tähtsam.

See oli vist 1980-ndate aastate algul, kui VÕT-i seminaris hakkas paistma, et kogu õppekonstruktsioon oleks vaja rajada mitte mingist asutusest (lasteaiast või koolist) ega kavast, vaid lapsest lähtuvalt. Uue mõtlemisviisi kujunemise eelduseks oli uued sõnad – alusõpe ja alusharidus.

Aeg on edasi läinud ja arusaamad haritud inimese kujunemisest aina süvenenud ja avardunud. Tänaseks on selge, et inimene õpib ka embrüonaalses faasis ja sellel on oluline osa inimese kogu edasisele elukäigule. Seda haridust nimetatakse üsahariduseks.

Sünnist ca kolmanda eluaasta lõpuni („negativismiks” nimetatud üleminekuni), omandab inimene emakeele ja kõlbelised arusaamad. Sel ajal kujuneb inimese enese- ja grupiteadvus, arusaam kohasest ja kohatust, nagu ka ilusast ja inetust nii esteetilises kui ka eetilises mõttes. Haridust, millele tänu muutub inimene küllalt iseseisvaks, et juba hakkama saada, pesast välja minna, suhelda paljude teistega, kohanduda keskkonnaga ja kohandada keskkonda ning sellest rõõmu tunda, nimetatakse pesahariduseks.