Ma teen oma tööd rõõmuga

5.oktoobril tunnustati Tallinna Raekojas pealinna parimaid õpetajaid ja haridusjuhte. Üheks 2010. aasta noore õpetaja tunnustuse saajaks oli Tallinna Mutionu Lasteaia õpetaja, Tallinna Pedagoogilise Seminari vilistlane 2008. Merle Naarits (25).


NaaritsAasta noore õpetaja tunnustus eeldab õpetaja avatust, loovust  ning vastutuse võtmist oma igapäevatöös, õppimise ja enesearendamise väärtustamist, häid koostööoskusi.

Kas aasta noore õpetaja tunnustus tuli Sulle üllatusena või oli see ette aimata?

See tunnustus  tuli väga-väga suure ja meeldiva  üllatusena, kuna ma ei teadnud, et Tallinn koostöös Haridusametiga sellist valimist korraldab ja veel vähem seda, et mind sinna esitatakse.

Oled laste poolt armastatud ja vanemate silmis usalduse võitnud noor õpetaja. Kuidas oled selle usalduseni jõudnud?

Seda tuleks nüüd küll lastelt ja nende vanematelt küsida, kuid see võib olla ka mõjutatud sellest, et mulle  meeldib mu töö ja ma teen seda suurima rõõmuga ning ma proovin anda endast parim, ja olla võimalikult avatud ja siiras, et lastel oleks lasteaias hea ja lõbus olla ning nad tahaksid siia tulla.

Oled oma esimesed lapsed juba kooli saatnud. Kuidas neil kooliga kohanemine on sujunud?

Lapsed läksid väga erinevatesse koolidesse/ Tallinna Reaalkool, Tallinna Westholmi Gümnaasium, Lilleküla Gümnaasium, Pelgulinna Gümnaasium jne) ja nendel  lastel, kellega me oleme nüüd suhelnud, läheb koolis väga hästi ja nad on koolieluga ilusasti kohanenud. Nende sõnul on seal poole lihtsam kui oli lasteaias. Eelmine nädal käidi meile ka oma esimest tunnistust näitamas.

Euroopa Liidu kõrgharidusalase programmi  ERASMUS raames õpib Euroopa kõrgkoolides igal aastal üle 100 000 vahetusüliõpilase. Sina olid esimene erasmuslane nii Tallinna Pedagoogilises Seminaris  kui ka lasteaiaõpetajaks õppijate seas  Eestis, kui  2006/2007 õppeaastal   õppisid ja läbisid kevadsemestri praktika Tampere Ülikoolis.

Millised mälestused  sulle sellest perioodist on jäänud?

Esimene suurim erinevus, mida ma märkasin oli see, et igal aastal tuleb seda eriala õppima 2-3 noormeest, kellest enamik ka töötab antud erialal. Samuti peab Soome lasteaiaõpetaja oskama koolikatsetele tulles algeliselt mängida kas klaverit või kitarri, kuna neil puuduvad eraldi liikumis-ja muusika õpetajad.

Lasteaias praktikal olles oli suurimaks erinevuseks see, et neil puuduvad õppetegevused (kuulamine kõnelemine; võrdlemine, arvutamine jne). Lugema, kirjutama ja arvutama hakkavad lapsed õppima alles koolieelses rühmas, enne seda neid õppetegevusi ei toimu. Lastel on nädal jaotatud teemapäevadeks. Näiteks esmaspäev on laulupäev, teisipäev meisterdamispäev, kolmapäev mänguasjapäev jne. ning vastavalt sellele, on siis nende päevad sisustatud. Meisterdamispäeval ei tee nad kõik ühte asja, vaid lastel on võimalik valida, kes tikib, kes meisterdab, kes ehitab jne. Neil puuduvad ka  nädalaplaanid ja päevikud nagu meil on. Samuti on enamik päevast tööl korraga kolm õpetajat, ning see annab suurepärase võimaluse lastega individuaalselt tegeleda. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et need lapsed, kes ei tahtnud ega vajanud lõuna und seda tegema ei pidanud. Nad said vaikselt teises rühmaruumis joonistada või meisterdada, ning keegi ei seganud neid, kes magasid. Samuti oli lasteaia peale üks ruum, mis oli täidetud patjadega ja sinna sai laps minna kui ta tundis ,et tal on vaja natukene aega üksi olla.

Milliseid Soomes saadud kogemusi oled oma igpäevatöös kasutada saanud?

Peale Soomes käiku olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama lapse tasandile. Proovin rühmas paigutada enamik mänge ja igapäevaseid töövahendeid lastetasandile, et nad oleks suutelised ise neid kätte saama ning leida  neile võimalikult palju valikuvõimalusi. Soomest sai palju toredaid ideid, kuid  arvestades meie õppekava ( etteantud õppetegevuste arvu) ja rühmaruumide suurust ( enamikes lasteaedades ainult üks) ei saa neist enamikke kahjuks rakendada.

Peale kõrgkooli lõpetamist, läbisid ka noore õpetaja kutseaasta. Mida kasulikku sealt said?

Kutseaastalt sain ma väga palju tuge ja nõuandeid igapäeva töös esinevate probleemide lahendamisel ningi julgustust. Algul ma arvasin, et mul küll seda vaja pole, kuna töötasin juba üle aasta ka kooli kõrvalt, kuid tegelikult on see väga suureks abiks noorele ja  alustavale õpetajale.

Sinu üheks hobiks on lugemine ja eelistad just lasteraamatuid. Mis sind lasteraamatute juures kõige enam köidab?

Pärast Tallinna Pedagoogilisse Seminari tulekut moodustab  90% minu raamaturiiulist lasteraamatud.  Ma leian, et ükski lasteaiaõpetaja ei tohiks kaotada oma lapsemeelsust. Kui ma tunnen, et see hakkab ära kaduma, siis võtangi riiulist mõne lasteraamatu ja loen seda, sest need on väga siirad,  armsad, õpetlikud ning lustakad. Minu üks lemmikraamatuid on Leelo Tungal „ Kristiina, see keskmine”, sest näha elu  6.aastase lapse silmade läbi on ootamatult huvitav.

Milliseid tulevikuplaane seoses erialaga  oled endale seadnud?

Tahaksin kindlasti minna edasi magistriõppesse ja peale seda vaadata, mis väljakutseid elul mulle pakkuda on. Kes teab, võib-olla ühel päeval õpetan ma ka endavanuseid õpilasi…