Meenutab endine praktika-ala juhataja Hille Suursalu


Tallinna Pedagoogilise Seminari vilistlane olen aastast 1954. Kooli lõpetamise järel töötasin kasvatajana ja peagi juhatajana samas lasteaias. Peale Herzeni nim. Pedagoogilise Instituudi lõpetamist, töötasin Haridusministeeriumi koolieelsete lasteasutuste valitsuse vaneminspektorina.

Tallinna Pedagoogilises Seminaris oli mul õnn töötada kümme aastat koos väga tugevate erialaainete õpetajatega, kellel oli ka eelnev suur töökogemus kasvatajana, lasteasutuse juhatajana, pedagoogina või haridusosakonna inspektorina. Mitmed õpetajad olid oma kõrghariduse omandanud Leningradis.

Minu põhitööks oli praktika-ala juhatamine, õpetajana lugesin pedagoogika ainest ühte kitsast lõiku õppe- ja kasvatustöö planeerimist. Planeerimise tõdesid õpilasteni viia oli küllaltki vaevanõudev tegevus, kuna paljud õpetajadki ei olnud selles väga pädevad.

Nüüd aastate taha tagasi vaadates, leidis kinnitust mu veendumus, et elukutse omandamisel on määrav tähtsus praktikal. Andsime kasvatajate koolitamisel maksimumi, mida tol ajal üldse anda oli võimalik.

Jooksva praktika raames, mida pidasin kõige tähtsamaks, viibisid õpilased koos koolipoolse juhendaja-õpetajaga igal nädalal ühe päeva praktikalasteaias, kus juhendajate poolt kinnitatud konspektide järgi tunde ja tegevusi läbi viidi, millede analüüs hiljem praktikapäevikus kajastus. Kõige enam valmistas raskusi tunni eesmärkide püstitamine. Praktikabaasid kinnitas tolajal haridusosakond.

Praktikaõpetajateks olid ainult erialaainete metoodikaid tundvad õpetajad ja ennem tegevuste/tundide hindele läbiviimist, pidi antud ainetsükkel läbitud olema.
Selline praktika korraldus tagas ka eduka suvepraktika. Suvepraktikat viidi läbi üle kogu Eesti olenevalt sellest, kuhu õpilane oli endale lasteaia leidnud.

Pidev praktika toimus lõpukursuse kevadel samas lasteaias, kus oli möödunud ka jooksev praktika ja kestis üle kuu aja. Praktikandid olid rühmas küll iseseisvad, kuid nende tegevus toimus rühmakasvataja abistava käe all. Ka praktikaõpetajal oli märkmisväärne roll. Pidev praktika lõppes konverentsiga, mille lahutamatuks osaks oli pidevpraktikal praktikantide poolt valmistatud mängu- ja õppevahendite näitus. Iga praktikarühm koostas konverentsil vabalt valitud teemal ettekande, mille üks eriainete õppejõud läbi töötas ja kokkuvõtvalt konverentsil esitas.

Külastasin ise üsna sageli praktikaid ja asutusi ning nähtu kuuldu põhjal tegin kokkuvõtte, mille edastasin pedagoogilisel nõupidamisel erialaainete õpetajatele. Nii koorusid välja vajadused ja sihid edaspidiseks tööks. Tagasivaadet tehes tabas mind veel üks üllatus – tekkis arvamus, et olin tollel ajal üks enim informeeritud inimene õppetöö tasemest kasvatajate kaadri ettevalmistamisel ning lasteasutustes tehtava töö kvaliteedist ja tasemest.
Arvan, et mitmekülgne kasvatajate ettevalmistus, milles oma kindel osa oli praktikal, tagas selle, et Tallinna Pedagoogilise Kooli lõpetanuid hinnati lasteasutustes väga kõrgelt.