Oma mälestusi jagab Maimu Roolaht endine koolieelse kasvatuse osakonna juhataja


Oma õpinguid Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilises Koolis lasteaiakasvataja erialal alustasid 1958.a. Koolil oma maja tol ajal ei olnud, oldi allüürnikud Tõnismäel asuvas Kaubandustehnikumis.

Nemad olid peremehed hommikupoole meie olime allüürnikud õhtu poole. Ühiselamu asus meil üle tee. Tol ajal olid õppekavas veel sellised kohustuslikud ained nagu klaveriõpetus, hääleseade, koorilaul jpt. Kõige meelepärasemad olid minule humanitaarsuunaga õppeained ja kehaline kasvatus. Tegelesin ka kergejõustikuga, võimlesin, mängisin lauatennist ning esindasin kooli erinevatel spordivõistlustel. Mulle meeldis väga õpitav eriala, olin püüdlik, aktiivne ja kohusetundlik õpilane. Koolipäevad olid pikad (kuni 10 tundi) ja hinnaaalandust ei tehtud kellelegi, kui kolmed sisse tulid, siis stipendiumi ei saanud. Stipendiumi saamisel arvestati mitte ainult õppimist vaid ka käitumist.

Missugused nõuded olid siis pedagoogilise kooli õpilasele?

Koolivorm, sinine kittel valge kraega ja vahetusjalanõud, oli kohustuslik. Iga esmaspäeva hommikul kontrolliti, kas kitli krae on vahetatud. Me ei tohtinud tundi hilineda ega põhjuseta puududa, sest see läks stipendiumi määramisel arvesse. Esimesel kursusel saime 140 rbl. ja viimasel juba 200.- rbl. kuus. Stipendium oli aga peamiseks sissetulekuks, ilma milleta ei oleks ma saanudki õppida.

Sinu koolipoolseks praktika juhendajaks oli tolleaegne kooli direktor legendaarne Leida Kokk, kelle sünnist möödub tänavu 105 aastat.

Jah, sellest praktikaajast on mul väga toredad mälestused. Leida Kokk oli küll nõudlik ja tugev isiksus, kuid süda oli tal hell. Suhtun temasse suure austuse ja lugupidamisega. Minu esimene praktikalasteaed oli Endla tänava lasteaed, kus oli väga tuntud ja põhimõtetega juhataja kadunud Ella Pross. Unustamatult toredad olid rühma kasvatajad Helgi ja Hille, kelledelt ma väga palju õppisin. Näidistunde andsin rühmas, kus käis ka direktori lapselaps.

Kooli lõpetamise järel 1962.a. ei olnud sul vaja muret tunda töökoha pärast.

Tol ajal kõik lõpetajad suunati kolmeks aastaks töökohale ja kindlustati tasuta elamisega. Kuigi palk oli väike, sai eluga ilusasti hakkama. Pärast pingelist õpingute aega ja seitsmekesi ühikatoas elamist, olin nüüd tõesti eluga väga rahul.

Aastatel 1964 -1968 õppisid sa Ed. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja lõpetasid selle kehalise kasvatuse õpetajana. Kuigi oleksid võinud töötada koolis, töötasid sa siiski lasteaias?

Esialgu töötasin koolis. Kuna mul oli sellel ajal juba kaks lasteaiaealist tütart, siis otsustasin lasteaeda tööle minna, et nendega ise rohkem koos olla saaks.
Töötasin kasvatajana Valentina Tereškova nimelises lasteaias Valdeku tänaval, kust tolleaegne Tallinna Pedagoogikakooli õppealajuhataja Mare Peil mind kooli kehalise kasvatuse ja kehalise kasvatuse metoodika õpetajaks kutsus.

Mida toredat sul õpetaja aastatest meenutada on?

Töötasin õpetajana 15 aastat. See oli aeg, kus protsendid näitasid õppeedukust koolis ja õppida mitte tahtvate õpilaste kustutamine nimekirjast väga keeruline oli. Õpetajate omavaheline seltsielu oli siis aktiivsem, käidi suusalaagris ja korraldati mitmesuguseid ühisüritusi. Omamoodi positiivsed mälestused jäid ka õpilastega igasügisestest kolhoosis käikudest.

Aastatel 1992-2001 olid koolieelse kasvatuse osakonna juhataja.

See oli osakonnas uuenduste aeg. Muudatused meie ümber tingisid vajaduse muuta ja uuendada lasteaiakasvataja koolitust. Tuli teha uus õppekava, mis vastaks kutsekõrghariduse nõuetale. Meeskonnatöö tulemusena valmiski uus õppekava, mis kinnitati 1997. aastal. 2001. aastal ühendati alushariduse ja täiendõppe osakond koolieelse kasvatuse osakonnaga.

Oma mälestusi jagas Maimu Roolaht 28.oktoobril, 2010.