Halvad harjumused annavad täiskasvanutele märku teatud kriisist lapse elus, mis võib kesta teatud aja, kuid vajab täiskasvanu abi, et nendest harjumustest vabaneda.
Autor: MA Sirje Almann, TPS alushariduse ja täiendusõppe osakonna juhataja
Tänapäeval on lapse maailma tulnud palju selliseid nähtusi, mis sinna veel ei peaks kuuluma ja mida tal on raske mõista: meedias nähtu – kuuldu, pere lagunemine, vägivald, vanemate töötus, juhuslikult kuuldud või teadlikult antud hinnangud lapse kohta. Kõik eelöeldu ja palju muudki võivad olla põhjuseks, et lapsel kujunevad halvad harjumused nagu näiteks küünte närimine, pöidla imemine või mängimine suguelunditga.
Halvad harjumused annavad täiskasvanutele märku teatud kriisist lapse elus, mis võib kesta teatud aja, kuid vajab täiskasvanu abi, et nendest harjumustest vabaneda. Loobumine harjumustest, mis annab lapsele teatud mõttes turvatunde, pole kerge. Laps ei mõista, miks ta peab seda tegema.
Selleks, et õpetada last halvast harjumusest loobuma on vaja kannatust, kindlaid reegleid ja omamoodi tegevuskava. Mida kiiremini halvale harjumusele reageerime, seda parem.
Vestlused õpetajate ja lapsevanematega kinnitavad, et eneserahuldamine on täna probleemiks nii kodus kui lasteaias. Ei teata kuidas sellesse suhtuda, on see halb või normaalne nähtus. Igal juhul seostatakse onaneerimist lapse seksuaalsusega ja suhtumisi on erinevaid. Eneserahuldamine on seksuaalsuse õppimise üks osa. Väidetavalt iga viies 5- aastane laps harrastab vahete- vahel onaneerimist.
Lasteaiaõpetajad lapse eneserahuldamisest
„…..olen reageerinud erinevalt. Kui ma olin noorem, siis ma reageerisin üle. Oli nõukogude aeg, selline aeg, kus kõik käis pimedas ja teki all. Praegu pean ma seda mingil määral normaalseks, ma ei häbista last, püüan ise voodi serval istuda ja lihtsalt pead silitada, et ta rahulikult magama jääks.”(Inga)
„…. paaril korral olen seda märganud. Siis ma olen läinud lapse juurde ja palunud tal keerata teisele küljele. Olen teda paitanud ja öelnud, et loen talle midagi. Püüan lapse tähelepanu kõrvale juhtida.” (Anu)
„… rühmas oli nelja aastane laps. Palusin tal voodis kõhuli asendit muuta. Ütlesin, et ta rahuneks ja magama jääks. Ja nii see ka oli. Arvan, et sellesse tuleb suhtuda rahulikult, see on ehk mingi etapp lapse elus, mille ta on juhuslikult avastanud.” (Lea)
Põhjused, miks laps onaneerib
Nii mõnigi laps hakkab onaneerima seetõttu, et tema elus puudub midagi olulist: tunnustus, hellus, kontakt vanematega, tasakaal perekonnas. Mõelgem selle üle, mis võib olla lapse eneserahuldamise põhjuseks.
„ Onanism ei ole iseenesest kahjulik, see on vaid sümptom, mis annab märku mingist üldisest halvast seisundist või sünnipärasest kõrgenenud seksuaalsusest, normi variandist. Kõige sagedamini on see märk, et krooniliselt jääb vajaka kahest lapse peamisest ravimist: rõõmust ja liikumisest.”(Levi 1986)
Onaneerimiseks võivad olla eelsoodumused, mis väljenduvad:
- Füsioloogiliselt- tugev temperament ja pinge kogunemine
- Psühholoogiliselt- ebaõige suhtlemine, liigne rangus, aktiivsuse piirangud, pidevad keelud ja füüsiline karistamine, soovimatu laps, helluse puudumine, pikad üksi viibimised, oma suletud maailmas olemine, täiskasvanutega ühes voodis magamine, liialdused huultele suudlemise ja alakeha pesemisega.
- Kliiniliselt- kõrgenenud ärrituvus, rahutu uni, voodis kaua ilma uneta pikutamine, liialt soolane või magus toit, puudulik vee tarbimine haigusjärgsed nähud, liigne higistamine, liiga soojalt riietumine ja kitsad riided.
Kuidas probleemile läheneda?
Nii lapsevanem kui õpetaja ei tohi lapsega teiste kuuldes riielda ega teda häbistada. Osutage lapsele rohkem tähelepanu ja kannatlikkust. Selgitage igal juhul välja, mis on onaneerimise põhjuseks.
Lasteaias ei ole vaja kiirustada lapsevanematele teatamisega, kui tegemist on üksikjuhtumiga. Hoiduda tuleb järsust keelust tegevus katkestada, sellest ei ole abi. Lapses võib see esile kutsuda viha ja solvumise. Lapsel ei tohi olla hirmu karistamise ees. Väär oleks karistada last harjumuse eest, mille põhjuseks võib olla läbipõetud haigus või vähene hoolitsus.
Lasteaias võib soovitada vestlust ema-isaga, kuid ilma lapseta, et välja selgitada, milline on tegelik olukord perekonnas. Kodus võib soovitada liikumisaktiivsust ja sportlikke tegevusi, tunnete väljendamist omavahel, siirust suhetes, jalutuskäiku enne und või lihtsalt ema- isaga omavahelist jutu aega, seni kuni uni tuleb. Veeprotseduurid on igati soositud.
Kui onaneerimine jätkub ja me ei saa last aidata, võib soovitada pöördumist spetsialisti poole: tüdrukutel günekoloogi ja postel uroloogi poole. Perearst on siin kindlasti abiks.
Seega:
Laps saab positiivsest enesesisendusest väga häsi aru. Leebelt ja rahulikult võib lapsele öelda, et parem on võimalikult harva või üldse mitte seda teha. Kui ta ei tee enam nii nagu pole soovitud, tuleb teda kiita, see on kõige tulemuslikum abivahend. Kui laps tunnetab, et ta saab hakkama, teda armastatakse ja usaldatakse, on kontakt lapse ja täiskasvanu vahel loodud.
Kasutatud ja soovitav kirjandus
Almann, S. (2000). Laps ja seksuaalsus: miks?millal? Kuidas? Tallinn: Ilo
Arujärv, L. (2002). Terve seks algab kodust. Kodutohter 1, 42-45
Cacciatore, R. (2008). Laste seksuaalkasvatus. Tallinn: Varrak
Levi, V. (1986). Vestlus kirjades: psühhohügieenilised mõtisklused. Tallinn: Perioodika
Kommentaarid
Töötan lasteaiaõpetajana ning puutusin sellise probleemiga kokku alles hiljuti. Kuna endal niisugused kogemused puudusid, siis ei hakanud kohe reageerima ning lapsega otseselt sel teemal ei vestelnud. Artiklit lugedes mõistsin, et tegutsesin õigesti (käitusin nii nagu soovitatud oli) ning sain kinnitust ka sellele, et ei ole mõtet oma avastusega kohe vanema poole pöörduda. Teada sain sellest artiklist, mis võib sellist käitumist põhjustada ning millele peaks pöörama tähelepanu.
***
Oli hea lugeda teiste õpetajate kogemusi sellistes situatsioonides. Nüüd tean milliste meetoditega reageerida järgmine kord kui tekib vastav situatsioon. Töötades 4-5 aastaste lastega olen viimasel ajal pidanud päris tihti selle probleemiga silmitsi seisma ja pole osanud siiani kuidagi reageerida, teadsin, et eneserahuldamine on selles eas normaalne, aga polnud kindel kas keelata või mitte, või kuidas üldse käituda.
***