Jumbu päevahoid oli minu uueks väljakutseks

Meenutab Piret Otsma, TPS vilistlane aastast 2002, Jumbu päevahoiu asutaja – õpetaja


Kuidas Sul tekkis mõte, teha  oma päevahoid?

hoid3 hoid2

Oli aasta 1999. Tütar oli saamas 2,5 aastaseks ja mina seisin dilemma ees, kas minna tagasi endisele tööpostile või teha kardinaalne muutus oma elus. Laps hakkas käima ühes väikeses sõimes, kuhu  tütart viies ja tuues tundsin, et nii palju võiks olla selle asutuse  töös teisiti korraldatud. Siis  tekkiski soov, teha ise ja paremini, mis sai  minu uueks väljakutseks.

Sama aasta sügisel tuli abikaasa koju teatega, et on tagasi saanud oma vanavanemate 100 aastat vana maja. Vaatama sõites ja pisut hoovi peal ringi vaadates avaldasin esmakordselt oma uue idee – siia võiks tulla lasteaed. Ei osanud arvatagi, et abikaasa sellest mõttest innustus. Ei uurinud ma turgu ja vajadusi, kas üleüldse potentsiaalseid kliente jätkuks selles vallas. Tahtmine midagi väikest teha, oli lihtsalt nii suur. Maja renoveerimise käigus sai maja esimene korrus planeeritud laste päevahoiu nõudmistele vastavaks. Ülemine korrus aga jäi meile kolmele ja seegi piisavalt suur.

2003 aastal sai renoveerimine lõpetatud ja oktoobris avasime uksed. Nüüdseks on päevahoid Jumbu tegutsenud pea 10 aastat. Meil on üks rühm, kus käib 12 pisikest – 2-3 aastast last. Oleme oma tublide kolleegidega muutnud lastehoiu ruumid hubaseks ja koduseks ja alati on oodatud ka lapsevanemad rühmaruumi.

Oma erialaseks tööks vajalikud teadmised omandasid  Tallinna Pedagoogilises Seminaris.

Suur lastearmastaja olin juba väikese tüdrukuna. Kui teised mängisid luurekat metsas, siis mina käisin naabrite ukse taga palumas, et kas ma võin teie last hoida. Tagasi ei lükanud pakkumist keegi. Et mõte teoks teha, oli vaja saada vastav haridus. Kõigepealt alustasin õpinguid lapsehoidjana Tallinna Pedagoogilises Seminaris ja peale aastast õpet tundus lausa loomulik edasi õppida samas koolis lasteaiaõpetajaks.

Kokku seega neli aastat praktikat ja teadmisi. Kuna Tallinna Pedagoogilne Seminar sai koheselt väga armsaks ja südamelähedaseks ja seda mitte ainult tagantjärele meenutades, vaid nautisin igat oma koolipäeva. Kõiki neid tarkusi sai ka praktiseerida kodus oma lapse peal. On ju tore,  kui sul on õpetajad, kes on oma ala tõelised professionaalid, kes toetavad ja julgustavad, annavad parimat nõu, et saaksin  hakkama. Sidemed oma kooliga on säilinud siiani.

Milliste tunnetega  mõtled Jumbu  lastehoiu peale?

Eks nii nagu elus ikka, on siingi nii rõõme kui muresid ja rõõme on siin majas tõesti kuhjaga olnud. Mis võiks olla toredam kui tuleb sinu kõige-kõige esimene laps ja palub sul näidata voodit, kus ta magas ja osutab mänguasjale ja ütleb, et mäletab seda. Või kui terve pere tuleb lasteaia lõpetamiselt ja palub oma esimeste kasvatajatega pilti teha. On nädalalõpu telefonikõnesid, kus tuleb selgitada lapsele, et täna on laupäev ja lasteaed on kinni. Paljudest on saanud head sõbrad ja seda ka perekonniti, kuigi eluteed on lahku viinud. Siis tunnetad, et väike päevahoid on jätnud oma jälje nende inimeste südamesse.

Kui oled noor ja kogenematu, ei suuda aru saada, miks soovitakse 2 aastasele lapsele lasteaias balleti- ja arvutitunde. Võttis sõnatuks, mida kõike taheti, aga elu tegi omad korrektuurid ja selliste soovidega noortel emadel, ei olnudki siia enam asja. Tihti tundubki, et kergem on suhelda lastega kui lapsevanematega.

Leian et selles eas on tähtis selgeks saada emakeel ja iseendaga hakkamasaamine, kus lapse põhitegevuseks on mäng ja maailmaavastamine läbi selle. Raskusi valmistas esialgu ka köögipoolega hakkamasaamine. Hommikupudru ja oote valmistame ise, soe lõuna tuuakse kohale.

Omal ajal, kui sai päevahoiuga algust tehtud, siis ei osanud küll arvata, et ka kümme aastat hiljem on nõudlust ja veelgi enam, kui aastaid tagasi. Ja niikaua, kui lapsi jätkub, teeme oma tööd suure südamega edasi. Kõik on justkui teoks saanud stsenaariumi järgi, aga seda oleks raske olnud teostada ilma abikaasa positiivse suhtumiseta. On hea meel tõdeda, et siit majast on lahkunud nende aastate jooksul umbes 80 õnnelikku jumbut!

Olen õnnelik, kuna saan teha tööd, mis on ühtlasi ka hobi ning pole kunagi seda mõtet pidanud kahetsema.

hoid1