Siia jäävad mu elu parimad ja viljakamad tööaastad

DSc Maie Tuulik

Siia jäävad ka nendel aastatel kirjutatud artiklid ja raamatud, mis teistsugustel tingimustel poleks ehk kunagi ilmavalgust näinud.


Kuidas iseloomustaksid  seda etappi õppejõuna, mis on seotud TPS-iga?

Minu esimene kokkupuude TPS-ga oli 15 aastat tagasi, kui lugesin sügissemestril tulevastele algklassiõpetajatele kasvatusfilosoofia kursust. Olin tollal Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusfilosoofia õppetooli professor. Kui kevadel oli mul Peeter Põllu Päevade korraldamisel ülikooli aulas Narva mnt-l üliõpilaste abi vaja, siis tulid mulle appi  TPS-i tüdrukud, mitte oma maja omad. Nüüd tagantjärele saan aru, miks.

TuulikTihedamalt hakkasin TPS-s käima kümmekond aastat tagasi, esialgu tunnitasulise, viimased 5 aastat korralise  õppejõuna. Tunnistan, et need on olnud head aastad. Parimad, mida olen oma 50-aasta pikkuse  tööstaazi juures kogenud.

Kuidas seda selgitada? Kas  kohalejõudmise tundega? Või teadmisega, et su ümber on sõbrad ja toetajad, mitte tagantselja suskijad? Või hoopis omaenda selginenud meelega?

Teekond „koju” oli pikk ja käänuline. Mäletan tohutut  rõõmu ja kergendust, kui aastaid kestnud pausi järel sain jälle oma valdkonna kursusi õpetada. Tulin ja läksin rõõmsa meele ja kerge jalaga, ehkki aastatekoorem seljas pidanuks seda takistama.

Tagasivaates hindan kõrgelt järgmisi momente:

  1. Äärmiselt ühtehoidev ja sõbralik alushariduse „meeskond” eesotsas Sirjega.
  2. Asjalik ja ratsionaalne tööstiil, ei! formaalsetele paberitele ja koosolekutele
  3. Sisuline huvitatus eriala paremaks arendamiseks
  4. Täpsus ja korrektsus õppetöö tegelikus läbiviimises
  5. Nõudlikkus nii õppejõudude kui üliõpilaste suhtes
  6. Soe ja isiksuslik suhe üliõpilastega
  7. Aus ja otsekohene suhtlemine

TPS on väike kool ja annaks taevas, et ta selliseks ka jääks. „Väike on ilus”, kirjutas F.Schumacher juba ajal, kui progressiusk ja suurusehullus alles tuure kogusid. TPS-s on mõnusalt väikesed auditooriumid-klassiruumid, kuhu mahub just niipalju üliõpilasi, et sa  suudad neid eristada, nendega kontakteeruda ning nende isiksuslikku omapära tundma õppida.

Meie koolimaja on väga puhas ja lillerohke ning kui koolipäeva alguses heliseb koolikell, on see ütlemata armas. Auditooriumide uus sisustus ja tehnilised vahendid aitavad tublisti kaasa, et meil kõigil on seal hea töötada.

Kas mul on kahju ära minna?  Vastus on – jah!  Ent siia jäävad mu elu parimad ja viljakamad tööaastad. Siia jäävad ka nendel aastatel kirjutatud artiklid ja raamatud, mis teistsugustel tingimustel poleks ehk kunagi ilmavalgust näinud.