Mõmmi Midrimaal

Viljandi Lasteaed Midrimaa õpetaja Viive Villems


Viljandi Midrimaa Lasteaed tähistas veebruarikuu kahel esimesel nädalal Heljo Männi sünnipäeva. Üheskoos laste ja lastevanematega koostasime Heljo Männi raamatunäituse, kus olid väljas lisaks Heljo Männi raamatutele ka laste illustratsioonid ning kirjeldused/tõlgendused Heljo Männi loomingust.


midri2

Raamatunäituse avamisel mängisime näituseavamise mängu: meile olid külla tulnud Mõmmi, Jänku, Hundu ja lasteaiatäis teisi tegelasi Heljo Männi loomingust, aga ka sünnipäevalaps ise, kes rõõmuga vastas küsimustele ja rääkis oma elust.

Neli lasteaiarühma (Tihane, Leevike, Nurmenukk, Kullerkupp) võtsid vastu kutse valmistada Heljo Männile sünnipäevaraamat, mis andis ülevaate Mõmmi tegemistest-toimetamistest, lugudest ja juttudest, lauludest ja luuletustest Midrimaa lasteaias.

Meie, ehk Tihaste rühmas, käis Mõmmi tähti õpetamas – tal oli kaasas viis tähte (H, E, L, J, O) ja lood, mida ta luges ja jutustas nende tähtede juurde ning palve, et iga loo ja tähe juurde lapsed joonistaksid või maaliksid – oleksid teoste illustraatorid.

Kuid jõudes lõpu juurest alguse juurde tagasi, siis esmalt selgitasime välja ja uurisime seda, millega kirjanik üldse tegeleb ning kuidas valmivad raamatud. Näiteks: „Kirjanik teeb raamatuid, kirjutab sisse lood. Raamatuid tehakse paberist, liimiga. Mul on kodus täheraamat – saab tähti õppida, emmega ja issiga. Joonistuse raamatud, seal värvin vildikaga.“ (Raven, 5.a.), Kevin (6.a.): „Kirjanik on see, kes raamatuid, nii palju kirjasid teeb. Niimoodi kirjutab, et nagu pastakaga, kirja paneb raamatu sisse kõik need kirjad.“.

Tehniliselt oli asi meile kõigile üheselt mõistetav, kuid edaspidi püüdsime välja selgitada, et kust tulevad lood ja riimid ning missugused võivad ühe raamatu/loo/luuletuse  tegelased olla ning missugune on loo pealkiri. midri1

Esmalt tutvusime Heljo Männi loomajutuga „Hundi kool“ – „Hundikutsikad ei tahtnud kooli minna. Nad oskasid laulda ja hundiratast teha. Mõmmi käskis neil kooli minna, aga hundikutsikad päevitasid, õppisid laisklemist.“ (Mariliis, 6.a.).

Järgmiseks valisime lood, mis jagavad kirjaniku enda kogemust – väikese Heljo lood sellest, kuidas ta esmakordselt teatris käis ning missugune on ema-ootamise-mäng.

Kuid lisaks juttudele on Heljo Mänd ka luuletusi kirjutanud ning riime sepitsenud – näiteks valisime luuletuse „Lumelapsed“, kuna tegu oli  talveajaga ning talverõõmud läbisid meie õuetegevusi. Kristin (6.a.):„Oli üks laps, kes ehitas lumepoisi. Porgand oli ninaks. Kurb oli. Sellepärast, et tal oleks hea tuju, tegi talle teisi lapsi juurde. Poiss ja lumelapsed ütlesid üksteisele „Tere!“.“ 

Kirjaniku kirjutatud teksti võtavad heliloojad teinekord viisistada ja Heljo Männi luuletus „Jorupill jonn“ on tore ja nii vanaemadele-vanaisadele kui ka lastele enestele tuntud laul, rääkimata sellest, et meil kõigil on päevi, mil jonn tahab uksest sisse tulla. Keitlin (6.a.):

Jorupill jonn oli kurb, et lapsed ei lasknud sisse, sest neile ei meeldinud jorupill jonn. Rõõmurull oli lastel külas. Ukse taga oli jonn viisakas, pühkis jalad ära. Lapsed kuulsid, et laske mind sisse, tahan lastega mängida. Lapsed tundsid ära, sest tal oli sihuke hääl – tüdruku hääl. Sirtsu sohu pidi minema, hästi pikalt. Kui lapsed jonni sisse lasevad, mängib igasugu mänge, lõpuks silitab oma jonni – et siis hakkavad lapsed jonnima. Jonni ei peaks tuppa laskma.“

Olles välja selgitanud, et kirjanik võib oma lugusid kirjutada metsaelanikest, lumelastest, rõõmust, jonnist ja teistest emotsioonidest, kes meil külas käivad, oma kogemustest ja sellest, mida igapäevaselt tehakse ja toimetatakse, jõudsime lõpuks ka selleni, et mõnikord kirjutatakse luuletusi ka sellistest asjadest, mida otseselt näha ei ole ning mis on vaid tunda. Näiteks oli luuletus pealkirjaga „Soojus“ – Anette (6.a.): „Päike teeb õue soojaks. Ahi teeb toa soojaks. Kasukas teeb meid soojaks. Kuum tee, kui on külm, teeb meid soojaks. Jooksmine teeb meid soojaks. Karastab külm. Hea tuju teeb sooja, halb tuju teeb külma.“

Nüüd, mil olime erinevate võimalustega tutvunud, jälginud lugude pealkirju ning meeles pidanud sedagi, et autoriks on Heljo Mänd, otsustasime meiegi valmistada õpitud tähtedest oma täheluuletused – katsetada järgi kirjanikutöö. Igas reas oli olemas algustäht ning lapsed jätkasid, täiendasid, kirjeldasid. Mõned näited: esmalt Kristiina (6.a.) ja  Karmeni (6.a.) ning siis Kristini (6.a.) ja Keitlini (5.a.) luuletus:

Hall hobune hüppas haavikus,

Eliise ema ehtis Eliiset,

Laps luges lendavaid liblikaid,

Jänku-Juta jooksis,

Orav Olav on oksal.

 

H – on hell nagu muru,

E – on ema, kes koristas ise toa,

L – on lumi, mis sulab,

J – on jänes, kes tahtis porgandit, aga kasvuhoonesse ei pääsenud,

O – on oma ema, kallim keegi temast ei ole.

 

H – nagu ühe pulgaga redel,

E – nagu kamm, millega kammin juukseid,

L – nagu tagurpidi seitse,

J – on poti sang,

O – on rõnga moodi.

 

Hunt, kellel on hea meel.

Elevant, kellel on suur nina.

Lehm, kes on suur ja värviline.

Joonistame roosa nukumaja!

Orav, kes on väike ja otsib käbisid.

Olles üheskoos sisulise töö ära teinud, s.t. olnud nii jutustaja, luuletaja kui ka illustraatori rollis, jäi õpetajatel üle vaid raamat kokku köita ning 11. veebruaril anti kingitus heade soovidega sünnipäevalapsele üle.

midri3