Erivajadusega lapsest

Autor: Ingrid Veskiväli MA, TPS lektor

Igas lapses on suured tahtejõu, püüdlikkuse, vastutustunde, sihikindluse, loovuse ja arenemise varud. Mõnikord on aga laps oma arenguteelt kõrvale kaldunud või hoolimatuse tõttu suisa unarusse jäetud. Sellisel juhul spetsialisti ehk nõustajata hakkama ei saa.


Foto: /flickr/

Foto: /flickr/

Aidata saab õpetajat, last, aga ka lapsevanemat, kui olukord seda nõuab. Juba varakult tuleks tähele panna selliseid laste arengus tähtsaid valdkondi nagu :

*tähelepanu ja meeldejätmine;

*taju ja tunnetamine;

*vaatamine ja nägemine;

*kuulmine ja kuulamine;

*mõtlemise ja kõne areng;

*adapteerumine ehk harjumine uute olukordadega;

*suhtlemis- ja käitumisoskus.

Poiste areng hilineb tihti. Ka nende kõne areneb tüdrukute omast aeglasemalt.

Kus on piir, millest alates peaks muretsema hakkama?

Kui 1–1,5-aastane ei ütle veel ühtki sõna, kuid saab kõnest aru ja täidab korraldusi – s.t passiivne kõne on olemas ning tal on esinenud ka lalinaperiood (mam-mam-mam, tä-tä-tä) –, on laps lihtsalt hilisema arenguga.

Kui aga sama vana laps ei räägi midagi ka omas keeles, ei saa jutust aru, tema kõneperiood lõpeb koogamisega ning lalinasõnu pole tulnudki (või on olnud väga vähe), peaks kindlasti küsima nõu erispetsialistilt – psühholoogilt, logopeedilt või eripedagoogilt.

Spetsialistid tulevad appi

Logopeedi/eripedagoogi poole tuleks pöörduda, kui:

-lapsel on kõnehäälikute kasutamise oskus väiksem ealise normi piirist. Kõnes ilmneb see häälikute ärajätmise, moonutamise, asendamise või ringipaigutamise kaudu;

-laps ei räägi eakohaselt lihtsate sõnade ja lausetega: jätab ära lauselõppe, teeb mitmesuguseid vigu sõnade kasutamisel, jutustamisel ei oska sündmusi järjestada;

-kõnest arusaamine ei ole eakohaselt arenenud: esimesel eluaastal ei reageeri laps tuttavatele nimedele, 1,5-aastaselt ei oska nimetada tuttavaid ümbritsevaid objekte, 2-aastaselt ei saa aru talle esitatavatest lihtsatest nõuetest. Hiljem ei saa aru eitusest, küsimustest, võrdlustest, samuti hääletoonist ja/või žestidest;

-lapsel esineb kogelust, kõnehirmu vm;

-lapse kõne ei ole korras (et halb kõne saab takistuseks hilisemas elus, tuleb vigast hääldust korrigeerida);

Psühholoogi nõu on vaja, kui:

-laps on endasse tõmbunud ega tunne huvi ümbritseva vastu;

-kõneprobleemid takistavad edasijõudmist koolis.

-laps ei taha enam kooli/lasteaeda minna, kurdab pidevalt pea- ja kõhuvalu;

-suhted on sassis kas kodus, koolis või sõpradega;

-esineb käitumisprobleeme;

-on raskusi õppimisega ja kool on muutunud vastumeelseks;

on probleeme iseendaga (hirmud, sundmõtted, tüdimus, tõrjutus, kiusamine, kohanemisraskused).

-Erivajadustega laste arv kasvab, mistõttu vajatakse ka rohkem nõustamist. Kõik erivajadustega lapsed ei sobi tavalasteaeda või -kooli.

Väikese inimese emotsionaalne, sotsiaalne ja hariduslik areng, hilisemas elus ka ühiskondlik heaolu ning toimetulek sõltuvad vanematest ja juhendajatest. Lapsed vajavad stabiilset kasvukeskkonda, mida pakuvad eelkõige kodu ja armastavad vanemad, alles seejärel lasteaed ja kool. Nii vanemad kui ka lasteaiaõpetajad vajavad vahel nõustamist, s.o eripedagoogi/logopeedi/psühholoogi tuge.

Et abi vajava lapse arengut parimal viisil toetada, peab tundma tema võimeid, vajadusi, iseärasusi, aga ka kõne ja keele taset ning psühhomotoorseid oskusi. Kirjutamis- ja lugemisraskuste peamised sümptomid on raskused eneseväljendusega, tähelepanematus, hajuvus, võimetus juhiseid täita. Keeruline on tähtede selgekssaamine, aegade kategooriate (eile, homme, hiljem jne) ja parema-vasaku mõistmine, kehvad on mänguoskused.

Probleemid kirjutamise, lugemise ja ka numbrite õppimisega avalduvad juba eelkoolieas. Et kirjutamis- ja lugemisraskused täiskasvanueas alati ei kao, on väga tähtis juba eelkooliealisi lapsi individuaalselt aidata. Abistavad logopeed, eripedagoog, lasteaiaõpetaja, psühholoog koostöös lapsevanemate ning tugiisikutega.

Räägi lapsega

Miks üks laps mõistab öeldut, põhjuse-tagajärje suhteid, reguleerib oma tegevusi sisekõne abil, oskab kasutada ruumi- ja ajamõisteid, tunneb värve, moodustab konstruktsioonilt ja grammatiliselt õigeid lauseid, oskab kuulata ja jutustada, teine laps aga teeb seda vähe või konarlikult.

Kas koolilaste kidakeelsuse ja kohati ka korralduste mittemõistmise üks põhjusi ei peitu lapseeas, kus puudus võimalus rääkida nii palju, kui kõne arenguks vaja oleks olnud?

Kuidas tagada nii lasteaias kui ka koolis igale lapsele rääkimisvõimalus?

Kõne- ja -keelehäiretel on kaugeleulatuv mõju. Järjest rohkem on lapsi, kes ei tule koolis toime just keele ja kõnega. Nõustajad otsivad sageli vastuseid küsimustele, kuidas neid parimal viisil aidata. Samas on koolieelses eas laste võimeid raske hinnata, sest nii oskusi kui ka oskamatust on keeruline eristada. Silmanähtavalt üksteisest erinema hakkavad lapsed alles esimestes klassides.

Lapse üldisest arengust kõnelevad:

*mänguoskused,

*igapäevatoimingutega hakkamasaamine,

*kaaslastega/ täiskasvanutega suhtlemine,

*emotsionaalne seisund ja käitumine,

*tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine,

*mitteverbaalne ja verbaalne suhtlemine,

*kõne mõistmine ja kasutamine.

Omaette teema on mäng ja selles osalemine. Oluline on lapsega koos mängida. Samuti on tähtsad turvatunne ja lähedus. Esimene nõue on lapsega palju rääkida.

Et lapsest saaks enesekindel täiskasvanu, vajab ta endast lugupidamist ja eneseusaldust. Selle saavutamises on tähtsad eduelamus õppimisest ja tööst, samuti rõõmus hoiak.

Igat last on siiski võimalik arendada.