Õpetaja eetika

08.09.2011. Autor: Maie Tuulik DSc, TPS dotsent
Õpetajaks ei sobi igaüks. Tööks lastega on vajalikud kindlad anded ja võimed – empaatia, armastus, hoolivus jms – ning väljaõpe.

Eesti vabariigis hakati õpetaja eetikast rääkima juba 1920. aastatel. 1931. aastast pidid õpetajad andma ametivande. Tänapäeval saavad õpetajad toetuda Eesti õpetajaeetika koodeksile, mis kinnitati 2005.aastal. See on õpetaja eneseanalüüsi vahendiks.

Paljud tänapäeva autorid liigitavad eetilised väärtused individuaalseteks ja sotsiaalseteks. Nii on tehtud ka Eesti õpetajaeetika koodeksis. Väärikus, ausus, õiglus ja iseseisvus on individuaalsed, õpetaja suhted õpilaste, kolleegide ja üldsusega aga sotsiaalsed väärtused. Loomulikult on selline eristus tinglik, sest kõlbelisus, inimlikkus, headus eeldavad alati mingit suhet elavasse, olgu selleks siis kas loodus, loom või inimene.

Aga millal on inimene hea? Kui ma olen hea ema, kas olen siis hea ka teistes rollides, näiteks õpetaja, raamatu­pidaja, autojuhi, meelelahutaja, õena? Igal rollil on omad nõuded ja spetsiifika, ometi väidavad filosoofid (näiteks Aristoteles), et kui

eetika

Foto:/flickr/

oleme omandanud mõne vooruse (väärtuse), tuleb see esile kõigis olukordades. Kes on treeninud oma mõistust, saab seda kasutada kõikvõimalikes olukordades ja rollides; kes on harjutanud mõõdukust, oskab piiri pidada eri olukordades; kes on õppinud argusest võitu saama, käitub alati julgelt; kes on kasvatanud õigluse mõõdet oma südames, säilitab selle kogu elu.

Õpetajaametis on isiksuse eetilised väärtused, tema kõlblus eriti tähtsal kohal. Kas üldse leidub kedagi, kes kõigile neile ootustele vastab? Kasvatusteadlase Silvia Kera arvates võiksid õpetajal olla nii tugevad kui ka nõrgad küljed, ent peaksid olema omadused, mis teevad ta sobivaks töötama sel alal. Need viib ta ühise nimetaja alla – eetiline inimene.

Südameharidus
Jakob Hurt on rõhutanud, et haridusel ehk vaimuvalgusel on kaks poolt: teaduslik haridus mõistuse jaoks ning südameharidus kõlbluse jaoks. Pestalozzi on õpetajaameti juures eriti tähtsaks pidanud just südameharidust. Tema seisukoht on, et õpetajatöö kahest komponendist – inimlikkus ja headus ühelt poolt ning teadmised ja tarkus teiselt poolt – on olulisem esimene.

Kas see kehtib ka tänapäeval? Kujut­lege, et peate valima kahe kandidaadi vahel: esimene on hea inimene, aga teadmised jäävad nõrgaks, teine on südametunnistuseta, ent suurte teadmistega. Kumma valiksite? Olen seda küsinud paljude õpetajaks õppijate käest ning alati valitakse esimene. Põhjendus: teadmisi saab juurde õppida, aga halba inimest nii kergesti ümber ei muuda.

Loomulikult on selline vastandamine väär, sest vastandpaarid on hoopis hea–halb ja tark–loll. Esimene iseloomustab inimese suhet teise inimesega (laiemalt ka elava loodusega), teine tema intellektuaalset taset. Erinevalt mõnest teisest kutsest on õpetajatöös üliolulisel kohal just suhted teiste inimestega, õpilaste, kaasõpetajate, lapsevanematega. Pole ju kasvatuski midagi muud kui subjektide interaktiivne suhe. Siit tulenebki selle poole esiplaanil olek. Me mitte ei vastanda õpetajatöö kahte poolust – tema inimlikkust (kõlbelisust) ja erialateadmisi –, vaid rõhutame, et kõigil aegadel on õpetaja inimlikkus olnud määrava tähtsusega.

Inimlikkus ehk kõlbelisus tähendab, et me süda valib hea ja jagab laiali head. Iga kuri tegu kalestab inimese südant, seega suretab, ja iga hea tegu pehmendab, seega teeb elusamaks.

Õpetaja kutse-eetika
Eetika kui filosoofilise õpetuse üldlevinud liigitus on normatiivne eetika ja analüütiline eetika. Normatiivset eetikat nimetatakse mõnikord ka praktiliseks või traditsiooniliseks eetikaks. See on praktilise elu õpetus, mis annab norme ja juhiseid, kuidas elada oma elu hästi ja õnnelikult. Esimene selline õpetus oli Aristotelese „Nikomachose eetika”. Küsimus õigest elamisviisist puudutab kõiki inimesi; see on küsimus meie elu tähendusest, sellest, mis annab meie elule mõtte ja teeb ta elamisväärseks.

Analüütilist eetikat nimetatakse kas teoreetiliseks või teaduslikuks eetikaks, ka moraalifilosoofiaks ning metaeetikaks. Selle suuna esindajate arvates ei pea eetika tõstatama praktilises elus üleskerkivaid moraaliküsimusi ning ei pea neile ka vastama. Küsimus mis on hea elu? mis on elamisväärne elu? kuulub religiooni ja ilukirjanduse valdkonda. Nende arvates peab eetika olema kiretu ja objektiivset teavet pakkuv nagu ükskõik missugune teinegi teadus. Ludvig Wittgensteini arvates on see ilmvõimatu ülesanne.

Kutse-eetika on normatiivse eetika üks alaliike, mis seab teatud elukutsete esindajatele kindlad eetikanormid. Eriti omane on see klassikalistele professioonidele (nt meditsiini, õiguse, kiriku ja armeega seotud kutsed). Eetikanormid on just professiooni tunnustega elukutsete puhul eriti tähtsad. Õpetajaamet vastab professiooni tunnustele selle sõna otseses tähenduses. Just seepärast nähti õpetajate liidu eestvedamisel õpetaja eetikakoodeksi koostamisega palju vaeva ja pärast pikki arutlusi sai see kasutamiskõlblikuks (õpetaja eneseanalüüsi vahendiks).