Lastele lugeda või jutustada on tore!

24.10.2011. Autor: MA Marje Loorits, TPS lektor
Õpetaja poolt meisterlikult esitatud luuletused jäävad meelde just oma erilise rütmi poolest. Salapäraselt ja varjundirohkelt jutustatud muinasjutt hakkab elama iga kuulaja oma kujutluspildis.

lugeda

Foto:/flickr/

Mitte kõike, mida väikelaps lasteaias või esimestel kooliaastatel omandab, ei pea talle õpetama.
Õpetaja poolt meisterlikult esitatud luuletused jäävad meelde just oma erilise rütmi poolest. Salapäraselt ja varjundirohkelt jutustatud muinasjutt hakkab elama iga kuulaja oma kujutluspildis. Teadlikult ja täpsete rõhuasetustega mängitud miniteatri etendus aga meenub veel õhtul koduski.
Siit järeldus – kõik algab esitaja meisterlikkkusest.

Või miks muidu juhtub, et üks õpetaja peab väikeste kuulajate palvel ikka ja jälle samu lugusid jutustama, teistele aga tundub, et lapsed ei hooli muinasjuttudest.
Sõnaga pildi maalimine on suur kunst. Esitajal tuleb olla endale partneriks, helikujundajaks, vahendada head ja kurja, tunda rõõmu õnneliku lõpu üle.
Märksõna lugemisaasta puudutab esitamisoskuse teemat ainult riivamisi.
Siiski nõuab kirjandusteose esitamine terve hulga teatud kindlaid oskusi.

Esimene reegel: esitajal peaks olema selge, mis on tema jutustatavas loos kulminatsioon, ehk see, mis paneb ootama ja kaasa elama? Siinjuures pole sugugi tarvis kirjanduspala ettekandmisel suuri rolle häälega või kogu kehaga ette mängida. Mõnikord piisab ka esitaja seesmisest veendumusest, et oluline mõte pääseks mõjule.

Teine reegel: esitajal tuleb seista sündmuste keskpunktis. See tähendab, et tegelaste käekäik läheb esitajale korda. Et kuulaja saaks luua oma kujutluspildi, selleks peab kõigepealt esitaja oma lugu „nägema“.

Kolmas reegel: pole üldsegi patt, kui enne muinasjutu esitamist on tekst läbi töötatud ka kõnetehniliselt. Vähem väsitav on muinasjuttu esitada, kui kõik lõigud ei ole võrdselt tähtsad. Kindlasti on igas loos olulisi lõike ja kõik muu on nende teenistuses.

Neljas reegel: kui ilukirjanduses on lõigud, milles esineb otsene kõne, siis kindlasti ei pea esitaja hakkama suurelt erinevaid rolle mängima. See viib tähelepanu sellele, kuidas esitatakse ja tahaplaanile jääb see, mida vahendatakse. Küll aga ei või päris tähelepanuta jätta, miks kirjanik äkki ei jutusta, vaid laseb oma tegelastel ise kõneleda. Selleks on põhjus ja väike vihje esituses peab jääma, et erinevaid rolle eristada. See on asi, mida võiks proovida ja harjutada, kui esitaja on leidnud talle sobivaid toone või kõnemaneere.

Viies reegel: hea kirjaniku stiili ei tohiks oma sõnadega risustada. Ka siis, kui jutustus või muinasjutt on esitajale juba peaaegu pähe kulunud.

Kuues reegel: muinasjuttudes on enamasti tegu kirglike tunnetega ja harvad pole lood, kus küsimus on elust või surmast. Ja ikka öeldakse, et see juhtus vaid „kord“. Just nimelt üks kord, mitte kaks korda või sageli. Niisiis ei tohi esitades midagi väga kergelt käest anda. Just esitaja käes on see võimalus, et sündmustest saaksid erilised.

Seitsmes reegel: loomalugudes räägitakse ju tegelikult meie, inimeste tegemistest ja probleemidest. Hea kui esitaja enese jaoks need sõnastab. Vähe on sellest, kui esitajale „lugu meeldib“. Kahjuks ei ole küsimus sugugi mitte näiteks hobuse ja sääskede hingeelust vaid sellest, mida neist loodud lugu esitajas peegeldab. Igal rääkijal on aga oma sisemaailm ja tema kujutluses tekkinud pilt ei sarnane teise muinasjutuvestja omaga. Hea, et see nii on. See just muudab iga jutustaja esituse omanäoliseks.

Kaheksas reegel: Valmiskirjutatud teksti esitamine ehk ettelugemine loob tunde, et lugemine peabki vahetpidamata kestma. Kuulajat justkui püütaks sõnadega siduda. Kahjuks võivad need siiski olla vaid kõneleja sõnad. Kuulaja nakatub hoopis sellest, kui tal tekivad omad kujutluspildid. Selleks vajatakse aega. Seega teksti esitaja peab julgema vaikida, pausi pidada. Vastukaaluks on olemas ka oht, et pause saab liiga palju ja nendega võib mõnuleda. Tulemuseks on igavus. Pausi ei või kuritarvitada.

Üheksas reegel: Iga keele grammatika paneb paika kirjavahemärkide kasutamise korra. Nii tekivad loogilised pausid. Kirjavahemärgid on tõelisteks abimeesteks, kuid ei ole kahjuks ka kõikvõimsad. Punkt lõpetab mõtte ja hääl läheb enamasti alla. Koma on lauses sama hädavajalik ja mitte ainult koolis õpitud reeglite pärast. Ta aitab liigendada, selgitada, hingata jne. Ainus asi, milles ta punktile alla jääb, on see, et alustatud mõte läheb veel edasi ja seega ei ole tark hääle allalaskmisega mõtet lõpetada. Semikoolon lubab enamasti juttu jätkata alustatud teemal, kuid lubab enda ees oleva mõtte ka lõpetatuks lugeda.

Kümnes reegel: Kirjandusliku teksti esitajat varitseb oht, et ta eelistab esitada valmismõeldud mõtteid, mis on ju ka tegelikult õige. Siiski on alati huvitavam, kui kõneleja mõtleb kuulaja ees. Siis jääb viimasel aega ja võimalus kõnelejaga kaasa mõtelda. Inimesed avastavad päevast päeva ammu avastatud asju, mis pole aga seetõttu väärtusetud. Neid väärtustab see, et me oleme nende avastamiseni jõudnud. See jõudmine võtab aega. Teekond on huvitavam, kui kohalolek. Mida keerulisem on tekst, seda rohkem peame kasutama pausi. Ja mida olulisemad asjad tekstis sünnivad, seda vajalikum on pausi kasutamise oskus. Pange tähele – mitte pauside rohkus või pikkus vaid kasutamise oskus.