Sündroomiga lapsed…?

Lugesin Perefoorumist Aspergeri sündroomi puudutavat arutelu. Ma ei ole selle foorumi registreeritud lugeja ning ei saa seetõttu sõna sekka öelda, ent süda jäi valutama.Kas need noored emad, kes oma väikelaste jonnihoogudele sündroomist põhjust otsivad, ei tea, et jonn on lapse arengu loomulik osa?Autor: Maie Tuulik, kasvatusteadlane

Sündroomiga lapsed

Foto:/flickr/

Ma ei taha sellega öelda, et tõsiseid häireid pole olemas, ent tasub usaldada ka oma esivanematelt saadud tarkust. Äkki on ikkagi tegemist kasvatamatuse ja mitte haigusega? Kas mäletate, et alles hiljaaegu põhjendati lapse jonnihoogusid indiigo-, kristall- ja tähelapse eripäraga?

Ema, kelle lapsel on Aspergeri sündroomi kahtlus, on ärevuses ja teadmatuses, kuidas edasi minna. Ta käib psühholoogi juures ja uurib ise kõikvõimalikke veebimaterjale. Tema lapsel jääb puudu paljudest joontest, mis haigel lapsel peaksid olema. Tema poeg on lasteaias OK- seltsiv, koostööaldis, elav- aga koduseid hirmutavad tema raevuhood, mis võivad tekkida eimillestki.

Näiteks autos küsib, et mis marki see möödasõitnud auto oli. Ma ütlen, ma olen roolis, ma ei näinud. Pistab röökima, jalgadega peksma – mine tagasiiiii, ma tahan näha, mis auto oliiiii. Käisime poes, oli pire terve aja, tavaliselt on seal kõrvalasuvas pitsakohas isa poistega käinud pitsat söömas. Keerasin juba parklast välja, kui nägi pitsakohta ja hakkas kriiskama. Käskisin lõpetada, hakkas sülitama (sest visata ei olnud midagi käepärast), sülitas mulle pähe ja esiklaasile. Pärast kodus käis klõps ja oli jälle täiesti normaalne. Kõige suurem hirm ongi see, et ma ei tea, kuidas on õige käituda. Kas see, et ma annan kõikidele nõudmistele järgi ja proovin rahu säilitada on õige?

Mõned aastad tagasi ilmus tegevpsühhiaater M. Winterhoffi raamat „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”. Soovitan seda lugeda! Lapsed, kes oma ebaküpse psüühika tõttu ei oska õiget käitumist valest eristada, muutuvad nendeks türannideks, kellega suheldes üha sagedamini nõutust tuntakse. Nad terroriseerivad teisi ja on välistele suunamiskatsetele täiesti immuunsed. Neil puudub igasugune austus üldkehtivate normide ja reeglite vastu. Nende puhul on kolmeaastase arengukriis jäänud positiivse lahenduseta.

3-aastase kriis
(Lev Võgotski .Klassikalisi artikleid vene arengupsühholoogiast. 2006)
Kriis tähendab lapse üleminekut uuele arengutasandile. 3-aastase kriisile on omased kangekaelsus, negativism, despotism ja trots.
Esimeseks sümptomiks, mis iseloomustab kolmeaastase kriisi saabumist, on negativism. Negativismi tuleks selgelt eristada tavalisest sõnakuulmatusest. Negatiivne reaktsioon erineb tavalisest sõnakuulmatusest kahe olulise momendi poolest.

  • Esiteks asub siin esiplaanile sotsiaalne suhe, suhe teise inimesse. Negativism on sotsiaalse iseloomuga akt. See on adresseeritud täiskasvanule, mitte aga sellele sisule, mida lapselt palutakse.
  • Teine oluline moment on lapse uus suhe omaenese tundesse. Laps ei toimi vahetult oma tundmuse mõjul, vaid risti vastupidi oma tendentsile. Kõik uurimused on näidanud, et varast lapsepõlveiga iseloomustab afekti ja tegevuse täielik ühtsus. Laps on tervenisti oma tundmuse võimuses, täielikult selles konkreetses situatsioonis kinni. Kui lapse keeldumise aluseks on situatsioon, näiteks laps soovib teha midagi muud, siis pole see negativism. Negativism on selline reaktsioon, kus motiiv asub väljaspool antud situatsiooni.

Teine kolmeaastase kriisi sümptom on kangekaelsus (jonnakus). Kangekaelsust tuleb osata eristada visadusest. Kui laps soovib midagi väga saada ja nõuab seda visalt, siis pole see kangekaelsus. Kangekaelsus on lapse selline reaktsioon, mil ta taotleb midagi mitte seetõttu, et ta seda väga soovib, vaid seetõttu, et tema seda nõuab. Laps hoiab kangekaelselt oma nõudmisest kinni. Kangekaelsuse motiiviks on asjaolu, et laps on seotud oma esialgse otsusega. Ta toimib nii vaid seetõttu, et ütles nii, ja jääb selle juurde. Laps püüab end kehtestada, oma võimu näidata. Kui vanem jääb kaotajaks, on laps võtnud täiskasvanu positsiooni ja lapsevanem lapse positsiooni. Laps saab teadmise, et nõrgemale ei või loota, ning ta turvatunne kaob, mistõttu käitumine muutub ebakindluse tõttu üha ebastabiilsemaks.

Kolmas kolmeaastase kriisi sümptom on trots, mida peetakse selle vanuse keskseks näitajaks. Kolmeaastase kriisi on seetõttu nimetatud trotsiperioodiks. Trots erineb negativismist selle poolest, et on ebaisikuline. Kui negativism on alati suunatud täiskasvanule, kes momendil õhutab last mingile tegevusele, siis trots on suunatud kasvatusnormide ja eluviisi vastu, mis on lapse jaoks kehtestatud. Laps on rahulolematu kõigi asjade suhtes, mida talle pakutakse. Kangekaelsusest erineb trots selle poolest, et on suunatud väljapoole, suhestub välisega ja on esile kutsutud soovist jääda oma tahtmise juurde.

Neljandaks kriisi sümptomiks on isemeelsus, mis seisneb tendentsis iseseisvusele. Laps tahab nüüd kõike ise teha. Lapsevanema kiirustamine ja närvilisus muudavad ka lapse närviliseks ja rahutuks.

Lapsevanemal on oluline säilitada rahu ja tasakaal ning mõista, et kriisid on murrangulised, pöördelised punktid lapse arengus. Areng on läbi kriiside edasiliikumine kõrgemale tasemele ainult siis, kui kriis laheneb positiivselt.

Kogu lapse käitumine väljendab protesti ümbritsevate vastu, laps oleks nagu püsivas konfliktis nendega. Korralikust perest pärit laps võib hakata vanduma, nimetama vanemaid lolliks, kuigi laps selliseid sõnu varem ei tundnud. Iseloomulik on, et jonnitakse ema ja isaga, mitte võõraste inimestega, näiteks õpetajaga. Eakaaslastega ei jonnita, vaid kakeldakse. Jonnihood tulevad siis, kui laps on kas väsinud või näljane või löövad tal kirevad muljed üle pea.

Kui kolmeaastase kriis keerustub, võivad tekkida teise ringi neurootilised, psühhopaatilised sümptomid. Kriisi ebasoodsa kulu korral laps justkui langeks tagasi varasemasse staadiumisse. Võivad esineda öised hirmud, rahutu uni, rasked kõnetakistused, kogelus, äärmuslikult teravnenud negativism ja kangekaelsus, nn hüpofüsaarsed atakid. Need atakid meenutavad väliselt haigushooge (laps rappub, tõmbleb, viskub põrandale, taob jalgade ja kätega vastu põrandat), kuid tegelikult kujutavad endast negativismi, jonni ja protesti äärmuslikku väljendust. Kui täiskasvanu keeldub lapse soove täitmast, viskub laps maha, karjub, kisendab metsikult, taob käte ja jalgadega.

Need pole patoloogilised spasmid, vaid käitumisnorm, mida mõned teadlased hindavad kui tagasipöördumist imikuea reaktsioonide juurde, mil laps kisab ja liigutab käsi-jalgu.
Lev Võgotski arvates on kolmeaastase kriis lapse sotsiaalsete suhete kriis. Laps tahab ennast ja oma “mina” maksma panna. Kõik sümptomid tiirlevad ümber telje “mina” ja ümbritsevad inimesed. Muutunud on lapse suhe ümbritsevatesse inimestesse või ka omaenese isikusse. Laps otsib oma kohta suhetevõrgustikus ja kui tal lubatakse olla emast-isast-õpetajast kõrgemal, pannakse sellega tema õlule ka vastutusekoorem. Ilmselgelt ei ole ta selleks veel valmis.

Lõpetuseks
Iga laps on omanäoline. Mõni läbib arengukriisid mängeldes, teine mitte. Usun, et armastav süda suudab teha õige valiku, kui teab ja tunneb ka traditsioonilist, esivanematelt pärandatud tarkust. Keskendumine vaid meie aja lapsekesksetele arusaamadele võib viia ummikteele.