Omaloominguline näidend “Hüpik”

Tabasalu lasteaed Tibutare vanemõpetaja Helin Laimets 23. märtsil 2015


Etendus „Hüpik“ on mõeldud õppevarana 5- 7 aastastele lastele, kõne- ja eneseväljendusoskuse toetamisel. Jutustuses on peidus õpetlik tarkusetera – väärtustada üksteist igapäevases lasteaiaelus, olla sõbralik, märgata ja hoolida.


Tegelased:
Kass Hüpik
Tüli ja Riid
Jänes Juta
Uss Joosu
Konn Krooks
Karu Kusti
Rebane Reele
Siil Siisike
Orav Näk

Hüpik on väike kassipoiss, kellel on kohe- kohe tulemas elu esimene tähtis sünnipäev. Nimelt saab Hüpik viie aastaseks. Hüpik otsustab sõbrad külla kutsuda ning ühe vahva peo korraldada. Kuid on üks „aga“. Nimelt Hüpik on väga isepäine ja teistega mitte arvestav kass. Talle on väga olulised asjad, mitte head sõbrad.

Esimene vaatus (Hüpiku kodu)

Etenduse käik: Hüpiku kodu (tugitool, vaip, suur peegel, väike laud, laual juuksehari, suur mummuline kikilips). Hüpik istub tugitoolis ja helistab oma nutitelefoniga sõber, jänes Jutale. (kahekõne Juta ja Hüpiku vahel). „Tere, Juta! Siin Hüpik! Tead ju küll, see kõige tugevam, kiirem, ilusam kass kogu maal (ei lase Jutal üldse rääkida, räägib kiiresti). Tahtsin sulle teatada, et mul tuleb sünnipäev. See toimub homme kell kuus, karu Kusti mängukoopas. Mõtlesin siin, et sa kindlasti tahad ka tulla mulle kingitust tooma. Ütlen sulle kiiresti ära, et kingitus peab olema hästi suur ja kallis. Ole siis täpselt kohal. Tšau siis, näeme homme koopas!“ ja katkestab kõne.
Järgmisena helistab Hüpik uss Joosule, konn Krooksule, karu Kustile, rebane Reele, siil Siisile ning kõige lõpuks orav Näksile. Ta räägib kõigile sama juttu, mida ta rääkis Jutale ning käsib kõikidel sünnipäeval täpselt kohal olla ja mitte kingitust unustada, see ju kõige tähtsam. Kui kõik jutud räägitud, hakkab Hüpik ennast peoks valmis sättima. Ta astub suure peegli ette, harjab oma kohevat saba ja kasukat ning paneb mummulise kikilipsu ette (keerutab ja eputab peegli ees).

Teine vaatus (suur kiri koopa uksel-Kusti mängukoobas. Ukse kõrval känd, mille peal kell, mida saab vajutada (Aliase mängust).

Etenduse käik: Hüpik sätib end karukoopa poole teele. Jõuab koopa ukse taha ning helistab kärsitult mitu korda kella, enne kui Kusti koopast pea välja pistab. Karu Kusti tuleb Hüpikule unisena vastu ja poriseb väga ning ei saa midagi aru (karu on päevad kõik sassi ajanud). „Kuule Kusti, mis see peab siis tähendama, et sa ei ootagi mind ja pole üldse ettevalmistusi teinud?“ on Hüpik väga tõre ja riidleb Kustiga valju häälega. Kusti kuulab unise näoga Hüpikut ning läheb ja otsib lepituseks kassile kingituse. „Näe, siin on minu kõige kallim ja armsam kingitus“ ulatab Hüpikule suure purgi mett. Hüpik vaatab kingitust pettunult. „Kuule, Kusti; ma ütlesin sulle, et kingitus peab olema suur ja kallis. Aga sina kingid mulle mingisuguse väk- väk mee, mida ma üldse ei armasta. Ma lausa vihkan seda. See on nii vastiku lõhna ja maitsega“, Hüpik paneb Kusti kingitud meepurgi maha ja hakkab jonnima ning oma pahameelt välja näitama. Kusti on nõutu, vabandab ja ütleb, et tema meelest on mesi küll maailma parim ja kalleim kingitus üldse ning lisaks veel nii suures purgis (istub oma purgi juurde pahuralt nurka, silitab purki ja limpsib keelt ning unustab Hüpiku).
Tuleb järgmine külaline, kelleks on uss Joosu. Hüpik jookseb talle kohe õhinal vastu, ei ütle talle teregi, vaid hüüab kohe; „Joosu ma tahan kohe kingitust näha! Kusti kingitus oli nii vastik, ehk on sul midagi paremat!“ (võtab Joosu käest suure ämbri, vaatab, mis seal sees on ning teeb väga imestunud näo). „Kuule, Joosu, sa tõid mulle terve ämbritäie liiva. Miks? See on ju nii tobe sinust.“ „Kuule, Hüpik, ma mõtlesin tükk aega, mida sinusugusele kassile kinkida ning siis otsustasin, et liiv oleks kõige parem kingitus sulle. Sa saad ju liivaga õhtuti kodus mängida, liivalosse ehitada, kraapida ning varandust otsida. Nii põnev ju,“ arvas Joosu.
„Mulle üldse see sinu kingitus ei meeldi. Ma ei taha oma käpakesi siin koleda liiva sees määrida.“ (Hüpik paneb ämbri maha, mossitab ja näitab oma pahameelt välja. Joosu võtab ämbri ja läheb Kusti juurde mängima).

Tuleb järgmine külaline, kelleks on jänes Juta. Hüpik avab ukse: „Oi, kui hea, et sa tulid, Juta. Mul hakkas siin juba nii igavaks minema. Need Kusti ja Joosu kingitused mulle kohe üldse ei meeldinud. Näita kohe välja, mida sina siis mulle tõid?“
Juta võtab korvist välja suure kapsapea ja porgandi ning ulatab Hüpikule: „ Palju õnne sulle, armas Hüpik!“ Hüpik vaatab oma suurte silmadega jänesele otsa ja ütleb: „Me ju rääkisime, et kingitus peab olema kallis. Aga mis sina mulle tõid? Sa tõid mulle mingisuguseid vastikuid juurikaid.“ (viskab need maha ja mossitab). Juta korjab need tagasi korvi (seletab, et kapsas ja porgand on tema meelest väga kasulikud juurikad ja ta on nende kasvatamisega palju hoolt ja vaeva näinud). „Need on mulle väga kallid ja ma arvasin, et sulle kõlbavad need vitamiinirikkad juurikad talvel marjaks ära, kuid kahjuks ma eksisin,“ Juta võtab korvi ja läheb teiste sõprade juurde (Hüpik jääb mossitama).

Uksekella helin. Tuleb konn Krooks (väga energiline, rõõmus). Hüpik uurib kohe, mida Krooks talle tõi. Krooks kutsub Hüpikut korrale: „Kõigepealt tervitame. Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks! Siin on sinu kallis kingitus,“ ulatab Hüpikule suure- suure lõngakera. Kass vaatab lõngakera ja lausub: „Need lõngakerad ei huvita enam tänapäeva kasse, need on nii vanamoelised ja igavad. Ma ammu enam ei mängi nendega. Mulle meeldivad superhiired ja nutikad. Vot nii on lood.“ Krooks solvub, võtab Hüpikult lõngakera ning läheb teiste loomade juurde.

Uksekell. Tuleb rebane Reele. Hüpik jookseb talle kohe õhinal vastu, kuid Reele on kaval ning hakkab Hüpikult kohe pärima: „Oi, Hüpik, sul täna nii tähtis sünnipäev. Ikkagi viis aastat täis. Kuidas siis tervis ka on?“ (laseb Hüpikul natuke rääkida ). Hüpik räägib, et kõik on korras, karv läigib ning vurrud on pikad. Reele ulatab Hüpikule suure raamitud pildi, kus ta ise täies hiilguses poseerib: „Näe. tõin sulle ilusa ja väga kallihinnalise pildi iseendast, joonistasin terve nädala. Palun! „Hüpik vaatab pilti ja lausub: „Sa, reinuvader, Reele, ei oska ju üldse joonistada. Seda ma küll ei taha oma kodu seinale panna ja ulatab selle Reelele tagasi.“ Reele lööb käega ja läheb teiste sõprade juurde, kus kõik koos juba mängivad.

Uksekell. Tuleb siil Siisike. Okaskera turtsub koledasti ning vabandab, et on natuke haige, kuid ei saanud ju tulemata jätta, sest Hüpik ju suur sõber. Hüpik on väga kärsitu ja küsib jälle kohe kingitust näha. Siisike märkab, et on unustanud kingituse ukse taha ja palub Hüpikul see ära tuua. Hüpik jooksebki kohe kingitust tooma. Ilmub siis suure õunakorviga (korv on üpris raske ja väsitab Hüpiku päris ära). Kass hakkab jälle virisema ning kingitust maha tegema: „Need on ju nii hapud õunad ning kassid üldse ei söögi õunu!“ Siisike püüab selgitada, et õunad on väga kasuliku ning isegi kassid peavad neid sööma, kui tahavad, et kõhud terved oleksid. Hüpik ei taha teda kuulata, paneb käpad kõrvade peale ja pöörab Siisikesele selja. Siisike võtab oma õunakorvi ja läheb teiste juurde.

Uksekell. Tuleb viimane kutsutud külaline- orav Näksi. Tal on käes mitu suurt värvilist õhupalli. „Palju õnne, kallis Hüpik!“ sõnab Näksi ning ulatab õhupallid Hüpikule. Seekord on Hüpik väga rõõmus. Talle meeldivad pallid väga. Hüpik kallistab Näksit ning hakkab rääkima sellest, kuidas teiste sõprade kingitused olid igavad ja vanamoelised ning talle üleüldse ei meeldinud. Orav kuulab teda, vangutab pead ja läheb teiste loomade juurde. Hüpik hakkab pallidega mängima ning unustab Näksi kohe.
Sõbrad omavahel. Krooks ütleb: „Kuulge sõbrad! Hüpik kutsus meid oma sünnipäevale, kuid on käitunud meiega nii inetult. Mis te arvate, kui karistaks teda ja läheks siit ära?“ Kõik loomad on sellega nõus. Üheskoos minnakse ära. Hüpik on nii hoos oma pallimänguga, et ei pane tähelegi, kui sõbrad kõik lahkuvad.
Ühel hetkel, kui ta on väsinud pallimängust, hakkab ta sõpru otsima. Kuhu nad siis ometi läksid? Sünnipäev ju alles algas. Mis te minuga peitust mängite? (otsib igalt poolt, kuid ei leia ühtegi hingelist). Istub tugitooli ja mõtleb.

Uksekell. Hüpik jookseb rõõmuga ukse juurde: „Sõbrad on tagasi! Hurraa!“ hüüab ta. Hüpik avab ukse ning tardub. Ukse taga seisavad kaks väga veidrat kuju- Tüli ja Riid (kostümeerimisel kasutada elavat fantaasiat). Hüpik vaatab neid imelikke tegelasi ja küsib: „Kes teie sellised olete ning miks te siin seisate?“ Tüli ja Riid saavad sellest küsimisest innustust, trügivad tuppa sisse: „Meie oleme nüüd sinu suured sõbrad- Tüli ja Riid ning hakkame sinu juures elama ja mängima!“
Tüli ja Riid hakkavad kohe omavahel riidlema kingitud mänguasjade pärast (karjuvad kõva häälega ning tõukavad üksteist, kuni üks neist- Riid haiget saab ja nutma puhkeb. Hüpik vaatab seda kõike pealt ning peidab ennast hirmunult tugitooli teki alla (aeg- ajalt sealt välja piiludes). Kui kisa juba väga suureks paisub ei suuda Hüpik enam vastu pidada ning läheb Tüli ja Riiu juurde: „Ma tahan teiega rääkida,“ ütleb Hüpik aralt. „Palun!“ Kõik istuvad maha ning Tüli ja Riid küsivad Hüpikult: „Millest sa tahad meiega siis rääkida?“
„Ma- ma sain aru, et käitusin oma sõpradega väga inetult. Olin nende vastu ebaõiglane. Sain nüüd aru, et tähtis pole mitte kingitus, vaid head sõbrad enda ümber, kes sinust hoolivad ning toetavad sind. Tahan oma sõpru tagasi,“ nuuksub vaikselt. Tüli ja Riid vaatavad üksteisele otsa: „Kas anname Hüpikule veel ühe võimaluse kõike heastada?“ Lepitakse kokku, et antakse. Tüli ja Riid kutsuvad sõbrad jälle kokku ning annavad Hüpikule sõna. „Kuule, Hüpik!“ ütleb Riid, „Sa tahtsid sõpradele midagi öelda!“ Hüpik kogub julgust ja vabandab kõikide sõprade ees: „Ma palun andeks. Ma luban, et mitte kunagi enam ei halvusta oma parimaid sõpru. Olen edaspidi sõbralik ja teistest hooliv kass. Selleks tahan välja kuulutada sõbraliku spordiürituse, kus kõik minu head sõbrad saavad rõõmsasti lustida. Selleks on vaja kõigil sünnipäevalistel koguneda siia nööri taha, et siis Tüli ja Riiu märguande peale hüpata koos sünnipäevalauani.“ Tüli ja Riid tõstavad käed ja sõnavad: „Valmis olla, tähelepanu, läks!“

Kõik hakkavad hüppama (iga loom omamoodi, kasutage fantaasiat). Kui kõik on kohal, siis plaksutatakse ja lauldakse Hüpikule üks tore sünnipäevalaul, mis kõlab nõnda:
Täna meie ringis, kõlab lõbus laul.
Sünnipäev on Hüpikul, laulame kõik siin.
Täna meie ringis, kõlab lõbus laul.
Sünnipäev on Hüpikul, laulame kõik siin.
La- la- lal- lal- lal -lal -laa,
Palju õnne!
La- la -lal- lal -lal- lal -laa
Palju õnne!
Kui laul lauldud, jagab Hüpik kõikidele hüppajatele kaela medalid. Tüli ja Riid aga rullivad lahti suure paberi, kuhu peale on kirjutatud õpetlik tarkusetera, mis tuleks kõikidel väikestel teatrivaatajatel meelde jätta. See kõlab nõnda: „Ära tee kunagi teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.“

Lõpp.