Läbi kolme põlve Tallinna Pedagoogilises Seminaris

Külalisõppejõud Gled-Airiin Saarso meenutab oma vanaema ja ema tööaastaid TPS-is


Minu vanaema Anette Siim  (1897-1987) oli  aastatel 1947-1958 Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilise Kooli  loodusloo õpetaja ja aastatel  1947-1948 Tallinna Eelkoolikasvatuse Seminari direktori k/t.  Vanaema tööga seotud mälestused  pärinevad  ema Meta Kalviku lugudest.


siim

Anette Siim

Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilise Kooli loodusloo õpetajana rajas vanaema koolimaja kõrvale väikese aiakese, kus kasvasid kaunid taimed, eriti on meelde jäänud suureõielised sirelid. Kool asus sel ajal veel Tõnismäel, elavnurka kaunistas minu ema sõjaaja ülelanud 20 cm  poissnukk. Samal ajal töötas vanaema  ka Tallinna Õpetajate Instituudis. Tema anatoomia tunnid olid väga huvitavad ja näitlikud just tänu pidevatele praktilistele katsetele, näiteks  demonstreeris ta konnade peal närvikava tegevust.

Suurema osa oma elust oli vanaema õpetaja ja lastekodu kasvataja. Teda iseloomustas  tõeline hoolivus inimestest, ka nende materiaalse abistmise vajadus. Oli juhuseid, kus ta  õpilaste teadmata nende sanatooriumi tuusikuid oma palgast välja maksis, kui a/ü ei suutnud raha leida. Ta ei rääkinud avalikult  oma tegudest, kuid andis need kaunid põhimõtted tütrele ellu kaasa. Vanaema kooliellu mahtusid ka pisarad, olles kooli

direktor, võttis ta raamatupidajaks tööle Siberist tulnud inimese, sellest vallandus skandaal.

Vanaema  pärines vaesest perest, isetegemise ja hakkama saamise vajadus oli juba lapsest igapäevane asi. Rasketel aegadel  õmbles ta ise perele riideid ja valmistas jalanõusid, tütrele isegi meeste lipsudest kleidi. Vanaema õmblemise ja loovuse ”pisik” on  minulegi külge hakanud. Juba väiksena õmblesin vanaema juhendamisel oma nukkudele omapäraseid riided selga.

Kui vanaema pensionile jäi, said mõne aasta pärast  tema kolleegidest minu ema  kolleegid.

Ema oli TPS-is aastatel 1960- 1998 matemaatika ja alguses ka füüsika õpetaja. Oma meenutustes märkis ta ära eriti väga  meeldivat inimest, kes rakendas koolis Berliini Ülikoolis saadud teadmisi kehalise kasvatuse metoodika alal – see oli Stella Ernesaks, kelle kodus Oru tänaval sai külas käidud.

kalvik

Meta Kalvik

Muusika õpetaja Ludmilla Kaljuveega on meil kolmel olnud ka eriline side. Ta oli  vanaema kolleeg ja ema eraviisiline  muusikaõpetaja. Kui ema oli koolis reaalainete komisjoni esimees ja  L.Kaljuvee muusika komisjoni esimees,  käisin mina tema kodus muusika  eratundides. Tema hindamissüsteem oli üsna huvitav – kümnendiku täpsusega: 4,5; 4,8 jne.

Ema meenutab TPS-is oldud aastaid, kui tööd kokkuhoidvas kollektiivis, kus puudusid intriigid ja rahvusküsimus, kuigi olid nii eesti  kui vene õppekeelega klassid. Õhkkond koolis oli sõbralik, eesti õpetajad andsid nii eriala kui ka üldaineid vene õppekeelega õpilastele. Koos  reaalainete õpetajate Virve Kariku, Gennadi Burlakovi ja  Laas Masinguga korraldati  igal aastal HUMAKEFÜ õhtuid, füüsika ja keemia tunnid olid kindlustatud katsetega. Meeleolu rikkusid ainult Moskva kontrollid, kes tundsid huvi klassides komsomoli astunute arvu vastu, kuna ema  propagandat ei teinud, ei olnud nende  arv  kõige suurem.

Poolteist aastat tagasi asusin  oma põhitöö, Keila Kooli direktori ameti kõrval, tööle TPS-is kunstiõpetuse ja kodukultuuri külalisõppejõuna. 

Kunst ja käsitöö, loovus ja isetegemine on olnud minu jaoks tähtsad juba lapsest saati. Õpetajametis saab oma teadmisi, avastusi teistega jagada ja samas oma õpilastelt ise õppida. Olen täna küll põhikohaga koolijuht, aga oma eriala õpetamine aitab mul tasakaalu ja loomingulist töörõõmu leida.

Pedagoogilise Seminari üliõpilased ootavad praktilist õpetust ja on valmis alati veel mõne lisanipi selgeks saama. Nende ette minna on iga kord uus ja värske kogemus. Loovained on täna ühiskonnas rohkem hinnatud kui mõned kümned aastad tagasi, loovuse roll laste arendamisel on oluline just koolieelses eas.

Mitmed minu ema kolleegid on tänaseks saanud minu kaasõppejõududeks, ammutan nendelt erialaseid kogemusi ja püüan omalt poolt toeks olla kaasaegsete e-õppevahendite kasutamisel. Viimase aasta jooksul on just e-õppematerjalide tegemine kõitnud mind ja plaanin selles vallas ennast edasi täiendada.

Sissejuhatus õppejõu ametisse on läbi tehtud, nüüd saab hakata rohkem arendusse ja üliõpilaste juhendamisesse pühenduma. Kolm põlve on tugev traditsioon, olen selle üle uhke ja püüan vääriliselt jätkata.