Autor: Pärnu Lasteaed Mai laste seiklusi vahendas pedagoog- metoodik Kristel Arro


Esmaspäeva hommikul peale kevadpühi said Pärnu Lasteaed Mai lapsed oma rühmades teate. Teates öeldi, et nende sõber Ott oli pühadeks kanapere käest läinud mune otsima. Ta tahtis kõiki sõpru lasteaias rõõmustada värvitud munadega. Kana aga kanalas polnud, maha olid temast jäänud vaid värvilised suled. Ott märkas, et sulgi oli ka kanala ümber ja need suundusid metsa poole. Nii võttis Ott nõuks kana sulgede järgi üles otsida. Kuid oh häda, kana otsides läks Ott ka ise kaduma!

Ei jäänud lasteaiakaaslastel muud üle, kui Otti ja kana otsima minna. Terve lasteaed suundus rühmade kaupa otsimisretkele, teetähisteks kirjud suled.

Mereäärsel karjamaal tuli lastele vastu hall jänes. Jänes palus ennast aidata ja üllatusmunad oma jäneselastele laiali kanda. Nii sai iga laps lusika või taldriku, millele asetas muna. Muna kanti ettevaatlikult ilma maha pillamata jänkupoegadeni. Sagimist oli hulganisti ning nii mõnigi muna purunes selle käigus ettevaatusest hoolimata. Siiski said kõik jänkulapsed oma pühade üllatusmuna õnnelikult kätte. Teed jätkati karjaaia äärt mööda kõndides ning hoolikalt kirjusid sulgi järgides.

Karjamaa teises servas kohtuti valge jänesega, kes õpetas parasjagu oma pojukesi jänesehaake hüppama. Koos jänkupoegadega said haagihüpped selgeks ka matkasellidest lastele.

Päris metsaserval kohtasid lapsed veel pruuni jänest, kes õpetas lastele vältima jäneselõksu. Lastest moodustati ring e. jäneselõks. Liisusalme lugedes leidis pruun jänes laste hulgast jänesepojad, kes kiiresti joostes pidid väljapoole lõksu jääma. Jänkupojad, kes ringi sisse jäid, muutusid ise lõksu lülideks. Nii selgitati korduval mängimisel välja kõige kiirem jänkupoeg.

Ott ja kana olid aga ikka veel leidmata! Kus nad küll on? Lapsed jätkasid teed. Oli aeg üle korrata põhitõed, mida kadumise korral teha.

Hästi olid lastel meeles kolm tähtsat reeglit:

KALLISTA PUUD JA HOIA SOOJA!

OLE NÄHTAV JA KUULDAV!

TEE NÄHTAVASSE KOHTA OHUMÄRK!

Otti otsides oligi juba veidi jahe hakanud, niisiis otsustati mängida puukallistamise mängu. Esimesel korral olid puudeks tüdrukud ja poisid jooksid nende vahel ringi. Õpetaja vile peale otsis iga poiss endale „puutüdruku“ ja kallistas teda. Teisel korral otsis iga laps endale kallistamiseks mõne päris puu. Nii sai sooja ja hakkas palju julgem!

Rännates jõudsid lapsed metsalagendikule, siia sai hästi teha ohumärgid. Kasutades lagendikul leiduvaid oksi, käbisid ja kive, koostati kõige nähtavamale kohale suurelt kolm kriipsu üle teeraja – ohumärk! Lagendikuäärsed puud ehiti maast ja taskutest leitavate esemetega, vilistati, kopsiti ja taoti pulgakesi kokku, et valju häält tekitada. Äkki kostus kellegi hüüd: „Olen siin! Tulge siia!“ Joostes kiiresti hääle suunas leidsid lapsed Oti, kes istus puu najale okstest tehtud onnis. Küll oli tore, et olime ta leidnud! Kallistasime Otti ja tunnustasime teda väga heade ja osavate märkide ning teetähiste jätmise eest. Ott aga märkis kurbusega, et oli endale onni ehitades kana koos munadega kuhugi rohu sisse istuma pannud ega leia teda enam üles. Seega tuli nüüd siis munad ja kana leida. Ümbruskonnas hoolega ringi vaadates leidsimegi nad kõrge rohu seest.

Kõik olid õnnelikud! Kuna lapsed olid Otti otsima tulles targalt käitunud ja võileiva endale seljakotti pistnud, said nad enne tagasiteele asumist keha kinnitada ja Otilegi leivapoolist pakkuda. Ühiselt rõõmsalt laulu ja vilet lüües seati sammud lasteaia poole.

Lõpp hea, kõik hea!

[robo-gallery id=”633″]