Autorid: Marju Võrno ja Maarika Veigel; MSc


Tallinna Ülikooli alushariduse valdkonna magistrant Marju Võrno uuris oma magistritöös laste kehalist võimekust. Uurimuse probleemiks oli vastuolu, kus Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava (2008) üldeesmärgi üheks osaks on toetada lapse kehalist arengut ja aktiivsust ning arusaama tervise hoidmise tähtsusest; lisaks on oluline arvestada igapäevaselt „Liikumise“ valdkonna lõimimist õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel, kuid olenemata sellest on kehalise aktiivsuse ja võimekuse tasemed lasteasutustes erinevad sõltuvalt nende prioriteetidest, liikumistegevuste kvaliteedist ja liikumisõpetaja olemasolust (Bozena, Elzbieta, & Malgorzata, 2011; Lõhmus & Varava, 2006; Pärsik, 2013). Käärd (2014) järgi on koolieelsete lasteasutuste õpetajatel lapse kehalise aktiivsuse toetajatena teadmised füüsilise arengu valdkonnas puudulikud.

Uurimistöö eesmärgiks oli anda ülevaade ning võrrelda 5–6 aastaste laste kehalise võimekuse tulemusi liikumisõpetajaga ja liikumisõpetajata koolieelsetes lasteasutustes Kuressaare linna näitel; selgitada välja, millised on rühmaõpetajate arusaamad kehalisest aktiivsusest, kehalisest võimekusest ja nende toetamisest ning valmisolek liikumistegevuste läbiviimiseks. Hüpoteesiks seati, et 5–6 aastaste laste kehalise võimekused tulemused on paremad liikumisõpetajaga koolieelsetes lasteasutustes võrreldes liikumisõpetajata koolieelsete lasteasutustega.

2016. aasta kevadel viidi läbi 121 viie- kuni kuueaastaste lastega testid (3 minuti vastupidavusjooks, paigalt kaugushüpe, istes ettepainutus, selililamangust istessetõusud, süstikjooks, liivakoti kaugusvise mõlema käega). Intervjueeriti 13 rühmaõpetajat. Selgus, et liikumisõpetajaga lasteasutuste lastel olid testide tulemuste keskmised paremad viiel alal kuuest võrreldes liikumisõpetajata lasteasutuste laste keskmiste tulemustega. Õpetajad pidasid liikumist ja kehalist aktiivsust lapse arengu jaoks oluliseks, suutsid defineerida kehalise aktiivsuse mõistet, kuid arusaamad kehalise võimekuse ja alaliikide osas on puudulikud. Rühmaõpetajad tõid välja, et teevad virgutus- ja võimlemisharjutusi, vähese liikumisega mänge. Liikumisõpetajaga asutuste õpetajate arvates vastutavad kehalise võimekuse arendamise eelkõige lastevanemad. Liikumisõpetajata rühmaõpetajad tähtsustasid kodu ja lasteasutuse vahelist koostööd. Kõik osalenud liikumisõpetajaga lasteasutuste rühmaõpetajad nõustusid vajadusel läbi viima liikumistegevusi liikumisõpetaja asemel, arvates, et nende kvaliteet langeb. Liikumisõpetajata rühmaõpetajad kvaliteedi langusesse ei usu. Uuringule seatud hüpotees leidis kinnitust – 5–6 aastaste laste kehalise võimekused tulemused on paremad liikumisõpetajaga koolieelsetes lasteasutustes võrreldes liikumisõpetajata koolieelsete lasteasutustega.