Autor: Siret Kiis
Juhendaja: professor Aino Ugaste


Teisest rahvusest inimeste lõimumine Eesti ühiskonda on vajalik ja seoses sellega on eesti keele õpetamine muukeelsele elanikkonnale pidevalt aktuaalne (Kultuuriministeerium, s.a.). Aastal 2007 alustati vene õppekeelega üldhariduskoolides üleminekut eesti keelsele aineõppele. Uuringu “Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis” (Metslang, Kibar, Kitsing, Koržel, Krall & Zabrodskaja, 2013) andmetel on aga tekkinud olukord, kus gümnaasiumis õppival noorel ei ole vastaval tasemel eesti keele oskust, ning ainest aru saamine on raskendatud ja nõuab palju lisatööd. Üheks võimaluseks, et muukeelse noore eesti keele oskus oleks nõutud tasemel, võiks eesti keelt hakata aktiivsemalt õpetama koolieelses eas ja keelekümblusmeetodit rakendades. Enamuses varase keelekümblusprogrammiga liitunud koolieelsetes lasteasutustes on kasutusel varane osaline keelekümblusprogramm, mille kaudu on tagatud lapsele nii emakeele kui ka eesti keele õpe. Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) sätestatud, et lasteasutuses või ka rühmas, kus õppekeeleks ei ole eesti keel, tuleb alustada laste kohustusliku eesti keele õppega kolmeaastaselt. Koolieelsetes lasteasutustes viidi 2013/2014 läbi riiklik järelvalve, mille tulemusel aga leiti, et vene õppekeelega koolieelsetes lasteasutustes on probleemiks nii eesti keele õpetajate kui ka keelekümblusõpetajate leidmine (Haridus- ja Teadusministeerium, 2014). Üheltpoolt võiks toetada vene õppekeelega koolieelses lasteasutuses töötava õpetaja täiendõpet, et tal oleks võimalik töötada kas eesti keele õpetajana või keelekümblusõpetajana. Teisalt aga tuleb märkida, et õpetaja eesti keele oskus peab olema perfektne. Vastavalt Eestis kehtestatud määrusele peavad pedagoogid, kelle emakeeleks ei ole eesti keel ja kes õpetavad eesti keeles, valdama eesti keelt tasemel C-1 (Ametniku, töötaja …, 2011).

2017 aastal viidi läbi uuring, mille eesmärgiks oli selgitada Tallinna vene õppekeelega koolieelse lasteasutuse õpetajate valmisolekut töötada keelekümblusõpetajana. Uuringu läbiviimiseks kasutati ankeetküsimustikku ning uuring viidi läbi Tallinna vene õppekeelega koolieelsetes lasteasutustes, mis ei olnud liitunud varase keelekümblusprogrammiga. Küsimustikule vastas 148 õpetajat.

Uurimusest selgus, et C-1 keeletaset omab kõigest 10,8% vastanutest. Uurimuses osalenud õpetajad suhtusid keelekümblusesse positiivselt, aga olid arvamusel, et eesti keelt muukeelsele lapsele peab õpetama pedagoog, kes valdab sihtkeelt väga heal tasemel. Lisaks tõid õpetajad välja selle, et ei näe ennast töötamas keelekümblusõpetajana vaid pedagoogina kes õpetab lastele nende emakeelt varase keelekümblusprogrammiga liitunud rühmas. Uurimustulemused viitasid sellele, et rühmaõpetajat kaasatakse vähe eesti keele õpetamiseprotsessi. Peamiselt toetab rühmaõpetaja eesti keele õpet läbi luuletuste, laulude ja mängude õpetamise. Uuringus osalenud õpetajad hindasid oma teadmisi seoses varase keelekümblusprogrammiga rahuldavaks. Uurimustulemused näitasid, et õpetajad on huvitatud osalemisest keelekümblusalasel täiendkoolitusel ja kõrgema eesti keele tasemega õpetajad on rohkem valmis töötama keelekümblusõpetajana, kui madalama keeletasemega õpetajad.

Eesti ülikoolides koolitatakse eesti keele kui teise keele õpetajaid üldhariduskoolidele, aga mitte koolieelsetele lasteasutustele. Käesoleva uurimistöö tulemused näitasid, et õpetajate arvates takistab koolieelsetel lasteasutustel keelekümblusprogrammiga liitumist eelkõige see, et ei ole piisavalt eesti keelt oskavaid ja kvalifitseeritud pedagooge. Samas aga nõudmised muukeelse lapse eesti keele oskuse kohta tõusevad. Seega võiks ülikoolid kaaluda vastava õppeaine lisamist alushariduse pedagoogide õppekavasse, et sel viisil tuua varase keelekümblusprogrammi juurde uusi kvalifitseeritud pedagooge. Hetkel tegeleb Eestis  keelekümblusõpetajate täiendkoolituse organiseerimisega SA Innove, aga see koolitus on mõeldud juba keelekümblusprogrammis osalevatele õpetajatele (SA Innove keelekümbluskeskus, s.a).