7. märts 2017

Ajalooradadelt

Autor: Mare Torm,TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teadur, TPS vilistlane


Tallinna Pedagoogilise Seminari (TPS) kolmveerandsajandi pikkuse juubeli puhul on sobiv heita pilk minevikku, et teadvustada senisest enam lasteaedniku kutse kui ameti kujunemist ning lasteaednike ettevalmistuse arengut minevikus. Kaasajal omab TPS lasteaiaõpetajate järjepideva koolitajana pikimat ajaloolist kogemust Eestis.


info2 info1

Lasteaedniku kutse. Ühiskonnas tõusetus selle ametiala vajalikkus saksa kasvatusfilosoofi ja pedagoogikateadlase F.W.A. Fröbeli (1782–1852) tegevuse tulemusel 19. sajandi keskel. Omades rikkalikku pedagoogilist kogemust töös kooliealistega mõistis Fröbel, et inimese arengus omab erilist väärtust lapsepõlv – eelkooliiga on kuldaeg. Ta koostas laste arengut soodustava spetsiaalse mänguasjade sarja, mille käsitsemist õpetas tulevastele mängujuhtidele e. kasvatajaile. Fröbel mõistis, et lasteaed kui spetsiaalne haridusasutus kuulub haridussüsteemi.

Lasteaednike ettevalmistus. Ella Järvekülg`i andmeil ei olnud Eestis lasteaedniku kutseala 1860. aastail veel tuntud. Fröbeli ideede levikut Eesti alale soodustas suhtlus saksa kultuuriruumiga. Nii tutvustati 1870. aastal Käru (Kerro) mõisas tegevust alustanud saksakeelses seminaris Fröbeli metoodikat. 1910. aastal sai Tartu Eesti Lasteaia Seltsi lastekasvatajate kursusel – meie lasteaednike rahvusliku koolituse hällis – aluseks Pestalozzi-Fröbeli meetod. Eesti lasteaednike koolituse ajalooline areng 20. sajandi algusest kuni 1940. aastani tõestab veenvalt tihedat seotust F. Fröbeli ning M. Montessori nimega, sest nende pedagoogilist pärandit õpiti lasteaednikke ettevalmistavais institutsioonides (kursused, seminarid, instituut) tundma.

Tartu Lasteaednike Seminari sulgemise järel 1927. aastast alates ei koolitatud Eesti Vabariigis (1918-1940) lasteaiakasvatajaid üheski riiklikus õppeasutuses. Kasvatajate puudust leevendas Tallinnas tegutsenud Kristlik Noorte Naisühing (KNNÜ). Eesotsas Maria Barhovaga korraldati ühingus aastail 1926-1935 kursusi, kuid lõpetajad ei saanud vastavat kutsetunnistust. Tuntud koolijuht Elfriede Lender (1882-1974) kutsus septembris 1935 M. Barhovat juhatama omanimelise tütarlaste eragümnaasiumi juures eralasteaeda ning korraldama kursust lasteaiakasvatajaile. 1937. aastal saadi E. Lenderi Lasteaednike Eraseminari ametlik avamisluba. Pärast kaheaastast õppeaega sai esimene lend seminari lõpetajaid kutsetunnistuse 1938. aastal.

Uus õppeasutuse tüüp – ENL Kodumajanduse Instituut. Rahvusliku hariduse edendamisel tehti vabariigis suuri jõupingutusi nii üld-, kutse- kui kõrghariduse alal, millest on ka kaasajal mõndagi õppida. 1930ndail aastail arenes jõudsalt kutseharidus. Regionaalpoliitiliselt peeti tähtsaks üleriigilise kutsehariduskoolide võrgu rajamist. Eeskätt naisorganisatsioonide poolt pöörati erilist tähelepanu tütarlaste kutseharidusele. Aktiivselt tegeles küsimusega Eesti Naisliit (ENL) (1920-1940), mida juhtis tugev kolmik – Marie Reisik (1887-1941), Linda Eenpalu (1890-1967) ning Johanna Päts (1890-1977). Haritud naistena olid nad 1930. aastate algul veendunud, et vabariigi edasise arengu huvides oli vaja Kehtna Kodumajanduskooli kõrvale rajada uuetüübiline kutsekõrghariduslik sotsiaalpedagoogilise loomuga õppeasutus. Ühiskondlik areng soosis uute erialade teket. Üks perspektiivsemaid oli kodumajandusala. Idee seisnes selles, et naine inimesena saaks kutselise ettevalmistuse rõhutades seejuures kutsevaliku vabadust naisele ning õigust töötada.

Aastal 1935 hakati Rosa Ploom-Reite eranaiskutsekooli asemele rajama uut õppeasutust – kolmeaastase õppeajaga ENL Kodumajanduse Instituuti. Liit kandis selle ülalpidamiskulud, õppejõudude palgad tulid Vabariigi Presidendi otsusega riigieelarvest. Põhiklassi – aastase õppeajaga kodunduse-eriklassi – võeti õppima gümnaasiumiharidusega tütarlapsi. Selle klassi käivitas juhataja kohusetäitjana Salme Masso (1909-1990), hilisem kauaaegne õppejõud. Uue õppeasutuse rajamise peamisi ideolooge Marie Reisik asus juhatama kooli järgmisest õppeaastast, mil avati sotsiaalhoolekande haru 2-aastase õppeajaga. 1938. aastast lisandus veel dieetikaharu. Esimesed neli õppeaastat renditi instituudile ruume Suur-Roosikrantsi 12.

Kodumajanduse Instituudis läheneti spetsialistide ettevalmistamisele kaasaegsest vaatenurgast. Nii avati 1937. aastal uudse eriala õpetamiseks iseseisva liitharuna Kodukasvatajate-lastehoidjate Kool. Üheaastasele teoreetilisele õppeajale lisandus ½ aastane praktika eri institutsioonides (Nõmme Rinnalaste- ja Emade Kodu, lastepäevakodu, perekond, Kose Vabaõhukooli suvekodu). Õppejõududeks olid tuntud naisharitlased, kellest mitmed eesotsas juhatajaga olid haridust omandanud välismaal. Õppijate nädalakoormusest (42 tundi) moodustasid ~45% tervishoiu ja toitlustamisega seotud õppeained. Esimesed seitse tulevast väikelastekasvatajat sooritasid eksamikomisjoni ees kutseeksami 25. jaanuaril 1939. Samal päeval said kutsetunnistuse Miralda Amjärv, Alma Merivee, Hilda Männik, Ida Paat, Endla Teemant, Linda Velise ja Pille Viks.

Moodsa koolihoone valmimisega 1939. aasta kevadel (Hariduse 8) avanesid koolile uued võimalused. 1. oktoobrist avati instituudi ruumes Eva Lootsari juhatamisel harjutuslasteaed, sest äsja oli avatud keskkooli baasil kaheaastase õppeajaga lastekasvatajate haru. Kuid ajaloolisil põhjusil ei antud koolile pikka tegutsemisaega. Seoses 1940. aasta riigipöördega suleti 7. augustist kõik eraõppeasutused, sh natsionaliseeriti ENL Kodumajanduse Instituut.

Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituut – kolme õppesuunaga riiklik õppeasutus – alustas Kodumajanduse Instituudi baasil tegevust samast päevast, direktoriks määrati Dagmar Jürgenson (1899-1983). Seal võimaldati jätkata oma haridusteed 1939. aastal E. Lenderi Lasteaednike Eraseminari astunuil, kes moodustasid lasteaiakasvataja erialal esimese lennu tuumiku. Uue nimega koolist sai esimene lend lõpetajaid lõputunnistuse 30. mail 1941, seega enam kui 70 aastat tagasi. Nende seas olid aastakümneid tuntud ning tunnustatud eriala edendajad nagu Anna Mirka, Liina Raudsik, Linda Lilleaas, Angelina Vassiljeva, Gerda Lukk jpt. Nende tööelu algas erakordselt keerulistes tingimustes – kaks nädalat hiljem toimunud juuniküüditamine ning alanud sõjategevus tõi kaasa muresid nii töö- kui isiklikku ellu.

Nõukogude ja Saksa okupatsioonide vaheldumine mõjutas kõikide eluvaldkondade arengut, s.h. ideoloogilisel tasandil eriti hariduselu. Sotsiaal- ja Kodundusinstituut pidi loobuma tolleaegsest Baltimaade modernseimast õppehoonest juba 1941. aastal. Koolile tähendas see lõputu rännutee algust ning tegutsemist teistes haridusasutustes kuni uue õppehoone valmimiseni 1966. aastal aadressil Räägu 49. Vaatamata veerand sajandit kestnud allüürniku staatusest tulenevaile raskustele suudeti ometi neis tingimusis (valdavalt teises vahetuses) kohaneda ning korraldada tulemuslikku õppetööd. Nii sai kool peavarju hooneis Hariduse 3 (praegu Prantsuse Lütseum), Tõnismägi 8, Kevade 4 (Tallinna Kunstikool), Tõnismägi 12/14 (TTÜ Tallinna Kolledž) ning Narva mnt 41 (Tallinna Ülikool). Kuigi need ajad olid pingelised nii õpetajaskonnale kui õppureile, on omaaegsed meenutused kooliajast olnud valdavalt positiivses võtmes.

Lisaks eeltoodule, eriti aastail 1940-1950, muudeti korduvalt õppeasutuse nime. Ajastule omaselt vahetusid ka direktorid. Aastast 1951 määrati direktoriks Leida Kokk (1905-2004), kelle elutööks kujunes koolile uue õppehoone ning õpilaskodu rajamine Räägu tänaval. Aastal 2011 möödus koolimaja avamisest 45 aastat. Tallinna Pedagoogilise Seminari varasemat ajalugu on uurinud ning kirjeldanud mitmekülgse allikmaterjali põhjal kooli vilistlane (1953) Õie Haavik.

Õpetatava eriala seisukohalt on igas õppeasutuses võtmetähendus pedagoogilise personali võimekusel. Heites pilku õppeasutuse kujunemise algusaastaile ning sellele järgnenud järsule muutusele ühiskondlik-poliitilises elukorralduses, suutsid paljud erialaõppejõud isiksustena jätta sügava jälje lasteaiaõpetaja eriala kujunemisteele. Eesti haridusloos on tuntud Stella Ernesaks, Dagmar Jürgenson, Ida Kahu, Salme Masso, Õilme Van Nest ning dr. Maria Ambros jmt. Neile lisanduvad 1940. aastaist Ella Kirsipuu, Eva Lootsar, Lea Nurkse, Edgar Oissar, Olli Olesk, Hilda Ottenson, Meeta Terri jmt.

Aastail 1949-1955 asusid kooli tööle esimesed õppejõud, kes omandasid erialast kõrgharidust  A.I. Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilises Instituudis – Elvira Modebadze, Evi Heinrichsen ning Ester Vee. Kooli õpetajaskonnale on iseloomulik, et väga paljud õpetajad on pühendunult koolis töötanud aastakümneid. Erilist väärtust omab õppetöös erialane pedagoogiline praktika – nõnda on see lasteaiaõpetaja koolituses olnud, on ning tahaks loota, et jääb seda tulevikuski.

Lõpetuseks. Igale koolile annavad oma näo tema õpetajad ja õpilased eri põlvkondadest. Nende mõtestatud tegevusest saavad alguse kooli maine ning traditsioonid. Ajalooliselt on Tallinna Pedagoogilises Seminaris koolitatud järjepidevalt enim lasteaiaõpetajaid. On alust väita, et kooli arvukas vilistlaskond on 20. sajandi keskelt alates mõjutanud eesti lasteaia arengut. Kaasajal on lasteaiaõpetajail vajalik teada ning mõista, et see areng läbi aja on otseselt olnud seotud avarapilgulise lasteaiaõpetaja arusaamast kaasaegsest ning omanäolisest lasteaiast. Tundes huvi nii oma kutseala kujunemise kui lasteaia ajaloolise arengu vastu väljendame seeläbi austavat suhtumist eelkäijaisse. On tähtis leida tuge, et rahvusvahelistumise ajastul ei kaotaks me eesti lasteaias meie oludele ning hingelaadile ainuomast vaimsust ning aurat.

Iga tänapäeval lasteaiaõpetajaid koolitav õppeasutus on täitnud oma missiooni, kui ta õpingute käigus suudab õppuris kujundada arusaama, et ajateljel on minevik-olevik-tulevik ühtne tervik. Sest enamgi veel, kui seda oskame arvata, on nad omavahel tugevasti läbipõimunud. Seda tõendavad antud veebilehel omaaegsete õppejõudude elu ning pedagoogiline tegevus ja pärand.

Tänutundega oma õpetajaile ning kursusekaaslastele mõeldes

Mare Torm, Tallinna Koolieelse Kasvatuse Kooli vilistlane (1965),

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teadur


Kasutatud allikad ja kirjandus

Eesti Naisliidu Eriväljaanne. Tallinn, detsember 1937.

Kutseharidus Eestis. Tallinn, 1938.

Tallinna Pedagoogikakool aastail 1997-1993. Koost. Õ. Haavik. Tallinn, 1994.

M. Torm. Lasteaednike koolitus kuni 1940. aastani ja lasteaednike pedagoogiline tegevus. Eesti lasteaednikest läbi aegade. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool, 1998. EPAM K36413.