Kaire Kollom: mõlemad minu ametid rikastavad mind

On kaks elamise viisi: üks arvates, et miski pole ime, ja teine arvates, et kõik on ime /Albert Einstein/

Oled õppejõud – praktik, meie kooli vilistlane.

Aeg on küps ja sealt läheb tee /Vergilius/.

Elu teeb kummalisi keerdkäike ning minu elus on paljut mõjutanud juhus, aga ehk ka varasemad valikud.

Minu esimeseks valikuks pärast keskhariduse saamist oli õigusteadus. Seejärel tuli aga pere ja lapsed. Olin tütardega 7 aastat kodune ema ning ei mõelnudki tööleminekule, edasisele. 1999. aasta sügisest hakkasid lapsed lasteaias käima. Noorema tütre rühmas olid noored õpetajad ja õpetaja-abi, kellest kaks olid lapseootel ning sageli tervisehädade tõttu haiguslehel. Minu jaoks oli väga raske jätta laps iga päev erinevate asendusõpetajatega ning sageli jäin ise rühma, et olla lastele toeks – olin neile kõigile juba tuttavaks ja ka natuke omaseks saanud.

Ja siis ühel päeval kutsus tollane Tallinna Vormsi lasteaia õppealajuhataja Monika Kerse mind oma kabinetti ning küsis, kas ma ei tahaks lasteaeda tööle tulla. Esimene pakkumine oli õpetaja-abi kohale, kuid paar päeva enne tööle asumist öeldi, et asun tööle õpetajaks ning just oma tütre rühmas. See oli 2000. aasta veebruari algus. Sellest ajast olen astunud hariduse teel…

Sama aasta suvel otsustasin, et pean ja tahan õppida eriala, millel töötan. Esiteks selle pärast, et saaksin edasi töötamist jätkata, enam aga seetõttu, et tajusin – lasteaiaõpetaja töö on keeruline, nõuab palju teadmisi ja oskusi ning minul neid polnud.

Minu esimene ja ainuke valik sisseastumisel oli Tallinna Pedagoogiline Seminar. Mäletan siiani sisseastumiskatseid – kirjandit ja vestlust. Reaalne konkurss oli tol aastal 6 inimest kohale ning korra isegi mõtlesin, et lööks käega. Õnneks ei löönud.

Ja nii olengi alates 2000.aasta suvest olnud TPS-ga seotud. Kõigepealt kolm aastat õpinguid, mis pakkusid palju huvitavat, kasulikku.

2003. aastal lõpetasin kooli ning sama aasta suvel astusin Tallinna Ülikooli magistriõppesse hariduse juhtimise erialale. Esimese aasta magistriõppes töötasin veel õpetajana, 2004.aasta kevadel kutsus Tabasalu lasteaed Tibutare direktor Lea Treiberg mind kandideerima õppealajuhataja kohale, kus töötan tänaseni.

Kuidas seod õppejõu rolli igapäevase tööga lasteaias?

2005.aasta jaanuaris helistas lasteaeda alushariduse osakonna metoodik Maaja Mänd ning küsis, kas ma tahaksin ja oleksin valmis hakkama lugema TPS-s ainet Organisatsiooniteooria ja juhtimise alused. Aega ettevalmistamiseks oli kaks ülilühikest nädalat ja esimene kevad õppejõuna oli väga keeruline. Tagantjärele vaadates – olin väga teoreetiline ning mäletan oma kogemustest, mida see üliõpilaste jaoks tähendab – igavust. Näited, seosed praktilise eluga, võimalus ise rääkida – see on see, mis teeb loengu huvitavaks ning mis on ka kasulik, sunnib mõtlema, analüüsima ja seeläbi ka õppima, uusi teadmisi omandama. Aga iga järgnev aasta andis enesekindlust ning uusi teadmisi ja oskusi, mis õppejõu tööks vajalikud.

Nii olengi viimased 6 aastat olnud nii õppealajuhataja kui ka õppejõud. Mul on vedanud – nii lasteaias kui koolis on mu ülemused ja kolleegid äärmiselt mõistvad inimesed, kes seda mulle võimaldavad. Samas tean, et kui mul ei ole enam võimalust jätkata tööd lasteaias, siis mandun ma ka õppejõuna. Lasteaed on pidevas muutumises ning praktilised kogemused, mida lasteaiast saan, aitavad parendada ka loenguid. Kuidas saaksin jagada tulevastele lasteaiaõpetajatele vajalikke teadmisi, kui ma ei tea, mis lasteaiategelikkuses toimub? Leian, et õppejõule on väga oluline oskus teooria ja praktika seostamine ning töötamine lasteaias annab mulle oskuse neid seoseid näha.

Usun, et ka Tibutare lasteaiale on minu koolis töötamine kasuks tulnud, andes võimaluse osaleda kõiges uues ja põnevas. Meie lasteaed on TPS kauaaegne koostööpartner ja praktikalasteaed. Tibutares töötavad suurepärased õpetajad, kes on olnud paljudele üliõpilastele praktika juhendajateks ning kes on aktiivsed lektoritena täienduskoolituses. TPS on andnud meile kaks noort ja tublit õpetajat – Kertu Noorlind ja Pirje Kurvits on tulnud meile läbi praktika ning jäänudki. Viimasel kolmel aastal on traditsiooniks saanud Tibutare kunstiõpetaja Ave Peebo juhendatud laste tööde näitused TPS-s. Sagedased on erinevate TPS taseme- ja täienduskoolituse gruppide külaskäigud Tibutaresse. Ja Tibutarel on, mida näidata.

Tunnen alati uhkust, kui Tibutarest räägin – meil on hea lasteaed, suurepärased töötajad ning ma lähen tööle alati rõõmuga. Samuti rõõmustan, kui üliõpilased tulevad loengutes aktiivselt kaasa ning kas loengu sees või pärast aine lõppu ütlevad, et neil oli huvitav ja et õpitu oli vajalik. Ning rõõmu ja uhkusega võin tunnistada, et mul on üliõpilasi, kes ka pärast kooli lõpetamist ühendust hoiavad ning oma laste pilte saadavad, pidupäevadel õnnitlevad, lasteaias külas käivad, nõu küsivad, edasistes õpingutes juhendajaks soovivad, koolitama kutsuvad. See kõik on tagasiside, et olen nende ellu jälje jätnud.

Nii ongi minu tööpäevad ja –aeg jagatud ning väga tihedad. Aga tunnen, et mõlemad minu ametid rikastavad mind ning annavad mulle palju. Ning õhtul ootab mind kodu ja pere ning sealne armastus, hoolitsus ja toetus, mis aitavad taastuda uuele päevale.

Ma ei saa öelda, et ma elan arvates, et kõik on ime. Ma arvan, et minu elu ning kõik minu elus on ime, mille üle ma olen ääretult õnnelik…