Marje Loorits: olin elumuutuseks valmis

Tähtis ei ole ainult esitus ise vaid see, mida selle kaudu võib õppida. Ja veel parem, kui midagi ilusat jääb hinge helisema. 

Kuidas Sina, kui kutseline näitleja, valisid õpetajatöö? 

Oma tööelus muudatusi tehes võetakse alati mingeid riske, sest kõik ei sõltu ühest inimesest. Palju on  ettearvamatut ja juhuslikku. Teatrikoolis õpetas Panso meile, et  juhuseks peab valmis olema!

Mina vist olin valmis. 1992 aasta oli Eestis kõik nii uus: riik, raha, elukorraldus, haridus.Kõrgema lavakunstikooli lõpetamise järel sain suunamise Eesti Riiklikku Noorsooteatrisse ( praegune  Tallinna Linnateater).23 aastat olin näitlejana ühes ja samas teatris. Mitmed koondamised ja peanäitejuhtide vahetused elasin üle, aga  sobivaid rolle polnud kuigi palju. Olin elumuutuseks valmis. Praeguses TPS-s oli just loodud kaks uut osakonda ja uuendusi  igal sammul. Tolleaegne „õppealajuhataja“  Mare Liin, kes oli kuulnud mind arutlemas maailmaasjade üle  väljaspool teatrit, tegi ettepaneku, et võiksin õpetada kõnekunsti ja esinemisoskust. 

Alustasin ettevaatlikult ja väheste tundidega.    Ainekavasid valmistasin ette ööpäevaringselt ja suure elevusega. Siiski arvan, et esimestel aastatel kippusin õpetamise sildi all ise esinema rohkem kui vaja. Võttis palju aastaid enne kui jõudis kohale, et  teatritegemisel koolis, lasteaias või noorsootöös ei ole kuigi palju ühist kutselise teatriga.  Lasteaias näiteks võib nukuteatri tegelane õpetada rohkem, kui käsud-keelud. 

Pikkamööda hakkas  painama ka mõte pedagoogilise  tausta puudumisest. Enamik õpetajaist olid ju kunagi pedagoogiks õppinud.   Päris küpses eas astusin Tallinna Ülikooli magistriõppesse noortega ühel alusel. Sain üliõpilaspileti ja pensionitunnistuse samal ajal.Magistriõppe  loengud ei aidnud mind draamaõpetuse  tundmisel, aga nad innustasid ja julgustasid ise õppima  seda, mille jaoks mind TPS-i palgal  peeti. Oma vanuse tõttu ei julgenud ma õpingutega nalja teha. Käisin kõigil loengutel, 100 % ja kaitsesin  magistritöö kohe esimesel võimalusel.  

Mis Sulle oma töös rõõmu valmistab ?

Pean ütlema, et vist rohkem olen ikka murelik kui rõõmus.Aga  rõõmud võivad olla  väiksemad  või suuremad. Vahel on hea tunne, kui näed, et mingi teema „läheb peale“, õpilased nagu avanevad ja oskavad oma  esituse taset tõsta.  Suurem rõõm on seotud võibolla mõne pidulikuma sündmusega. Lavastame õpilastega pealtnäha mängleva kergusega ja väheste proovidega  mingi sobiva etteaste  saalitäiele publikule. Me suudame seda  teha aga  ainult seetõttu, et oleme enne õppetöös teatud oskused omandanud.

Milliseid väärtusi püüad edasi anda tulevastele lasteaiaõpetajatele?

Kõnekunsti ja draamatöö õpetaja ei ole  tavalises mõttes lektor-loengupidaja.Õppeaine seisukohalt on minu ülesanne arendada tulevase lasteaiaõpetaja  isiklikke võimeid ja oskusi juhuks, kui tööelus tuleb esineda, mängida, teatrit teha või selle tegemist õpetada. See eeldab mingil määral draamatöö teooriate tundmist, aga ka praktiliste kogemuste saamist. Hea kui TPS-i diplomiga lasteaiaõpetaja avastab, et ta ei taha enam lavastades või ise mängides olla liiga lihtsustatult ühemõtteline. Tähtis ei ole ainult esitus ise vaid see, mida selle kaudu võib õppida. Ja veel parem, kui midagi ilusat jääb hinge helisema.