Minu vanaema Anette Siim (1897-1987) oli aastatel 1947-1958 Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilise Kooli loodusloo õpetaja ja aastatel 1947-1948 Tallinna Eelkoolikasvatuse Seminari direktori k/t. Vanaema tööga seotud mälestused pärinevad ema Meta Kalviku lugudest.
Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogilise Kooli loodusloo õpetajana rajas vanaema koolimaja kõrvale väikese aiakese, kus kasvasid kaunid taimed, eriti on meelde jäänud suureõielised sirelid. Kool asus sel ajal veel Tõnismäel, elavnurka kaunistas minu ema sõjaaja ülelanud 20 cm poissnukk. Samal ajal töötas vanaema ka Tallinna Õpetajate Instituudis. Tema anatoomia tunnid olid väga huvitavad ja näitlikud just tänu pidevatele praktilistele katsetele, näiteks demonstreeris ta konnade peal närvikava tegevust.
Suurema osa oma elust oli vanaema õpetaja ja lastekodu kasvataja. Teda iseloomustas tõeline hoolivus inimestest, ka nende materiaalse abistmise vajadus. Oli juhuseid, kus ta õpilaste teadmata nende sanatooriumi tuusikuid oma palgast välja maksis, kui a/ü ei suutnud raha leida. Ta ei rääkinud avalikult oma tegudest, kuid andis need kaunid põhimõtted tütrele ellu kaasa. Vanaema kooliellu mahtusid ka pisarad, olles kooli
direktor, võttis ta raamatupidajaks tööle Siberist tulnud inimese, sellest vallandus skandaal.
Vanaema pärines vaesest perest, isetegemise ja hakkama saamise vajadus oli juba lapsest igapäevane asi. Rasketel aegadel õmbles ta ise perele riideid ja valmistas jalanõusid, tütrele isegi meeste lipsudest kleidi. Vanaema õmblemise ja loovuse ”pisik” on minulegi külge hakanud. Juba väiksena õmblesin vanaema juhendamisel oma nukkudele omapäraseid riided selga.
Kui vanaema pensionile jäi, said mõne aasta pärast tema kolleegidest minu ema kolleegid.
Ema oli TPS-is aastatel 1960- 1998 matemaatika ja alguses ka füüsika õpetaja. Oma meenutustes märkis ta ära eriti väga meeldivat inimest, kes rakendas koolis Berliini Ülikoolis saadud teadmisi kehalise kasvatuse metoodika alal – see oli Stella Ernesaks, kelle kodus Oru tänaval sai külas käidud.
Muusika õpetaja Ludmilla Kaljuveega on meil kolmel olnud ka eriline side. Ta oli vanaema kolleeg ja ema eraviisiline muusikaõpetaja. Kui ema oli koolis reaalainete komisjoni esimees ja L.Kaljuvee muusika komisjoni esimees, käisin mina tema kodus muusika eratundides. Tema hindamissüsteem oli üsna huvitav – kümnendiku täpsusega: 4,5; 4,8 jne.
Ema meenutab TPS-is oldud aastaid, kui tööd kokkuhoidvas kollektiivis, kus puudusid intriigid ja rahvusküsimus, kuigi olid nii eesti kui vene õppekeelega klassid. Õhkkond koolis oli sõbralik, eesti õpetajad andsid nii eriala kui ka üldaineid vene õppekeelega õpilastele. Koos reaalainete õpetajate Virve Kariku, Gennadi Burlakovi ja Laas Masinguga korraldati igal aastal HUMAKEFÜ õhtuid, füüsika ja keemia tunnid olid kindlustatud katsetega. Meeleolu rikkusid ainult Moskva kontrollid, kes tundsid huvi klassides komsomoli astunute arvu vastu, kuna ema propagandat ei teinud, ei olnud nende arv kõige suurem.
Poolteist aastat tagasi asusin oma põhitöö, Keila Kooli direktori ameti kõrval, tööle TPS-is kunstiõpetuse ja kodukultuuri külalisõppejõuna.
Kunst ja käsitöö, loovus ja isetegemine on olnud minu jaoks tähtsad juba lapsest saati. Õpetajametis saab oma teadmisi, avastusi teistega jagada ja samas oma õpilastelt ise õppida. Olen täna küll põhikohaga koolijuht, aga oma eriala õpetamine aitab mul tasakaalu ja loomingulist töörõõmu leida.
Pedagoogilise Seminari üliõpilased ootavad praktilist õpetust ja on valmis alati veel mõne lisanipi selgeks saama. Nende ette minna on iga kord uus ja värske kogemus. Loovained on täna ühiskonnas rohkem hinnatud kui mõned kümned aastad tagasi, loovuse roll laste arendamisel on oluline just koolieelses eas.
Mitmed minu ema kolleegid on tänaseks saanud minu kaasõppejõududeks, ammutan nendelt erialaseid kogemusi ja püüan omalt poolt toeks olla kaasaegsete e-õppevahendite kasutamisel. Viimase aasta jooksul on just e-õppematerjalide tegemine kõitnud mind ja plaanin selles vallas ennast edasi täiendada.
Sissejuhatus õppejõu ametisse on läbi tehtud, nüüd saab hakata rohkem arendusse ja üliõpilaste juhendamisesse pühenduma. Kolm põlve on tugev traditsioon, olen selle üle uhke ja püüan vääriliselt jätkata.