Autor: Kärt Tagel, II kursuse üliõpilane
„München mag Dich!” ehk „München armastab Sind!” on Saksamaal elanike arvu poolest kolmanda linna, Müncheni, juhtlause. Enda kogemuse põhjal nõustun sellega 100%. Tänu minu suurepärasele saksa keele õppejõule Virve Mäemetsa`le, Goethe Instituudile ja õnnele, avanes mul võimalus kuu aega õppida, kogeda ja nautida elu Saksamaal, Münchenis.
Sain Goethe Instituudist stipendiumi saksa keele intensiivkursusele 24.10-18.11.2011 ning ma olen südamest tänulik igale inimesele, kes aitas ning toetas mind sellel teekonnal stipendiumi saamiseni.
Kõik juhtus väga kiiresti ja oleks nagu unes toimunud. Kuulsin augustis, et 2011. aastal on võimalus kahel lasteaiaõpetajal kandideerida stipendiumile, mis sisaldab saksa keele intensiivkursust Saksamaal, kuid kuna oleksin pidanud kuu aega koolist eemal olema, siis alguses kahtlesin, kuid lõpuks otsustasin siiski, et see oleks väga kasulik minu tulevikule ja saaksin palju uusi kogemusi ning täitsin ankeedi. Seejärel teatati, et ma sain selle stipendiumi ning järgmisel hetkel istusingi juba lennukis, teel Müncheni poole.
See kuu aega oli minu elu parim! Ma võin käsi südamel öelda, et nautisin iga hetke seal ning polnud päeva, millal ma poleks südamest naernud ja midagi uut õppinud. Ma sain sealt väga palju uusi kogemusi ja tarkusi, mis muutsid mind ning mis tulevad kindlasti kasuks mulle minu tulevases õpetajatöös.
Samuti oli minu jaoks see reis tähtis selle poolest, et ta avardas mu silmaringi. Lisaks saksa keele õppimisele ja Saksamaa tundma õppimisele, suhtlesin ma ka igapäevaselt inimestega üle maailma.
Iga päev oli mul 8.30-12.45 saksa keele tund, kus õppisin intensiivselt saksa keelt. Kõik tunnid toimusid täielikult saksa keeles ning minu nö klassikaaslased olid tulnud üle maailma Münchenisse keelt õppima erinevatel põhjustel. Inimesi oli Hispaaniast, Itaaliast, Jaapanist, Brasiiliast, Ameerikast, Usbekistanist jne. Tundides õppisin ma lisaks keelele ka teisi kultuure ja rahvuste erinevusi, kuid siiski õppisin ka seda, et inimene on inimene, olenemata tema rahvusest, päritolust või keelest.
Minu üheks sooviks oli Münchenis ka lasteaeda külastada ning mul avanes võimalus käia ühes väikeses Waldorf- lasteaias, mis jättis mulle ääretult hea ja sooja mulje. Nii lapsed kui ka õpetajad olid väga avatud ja toredad. Alguses oli väga võõras kui laps tuli midagi saksa keeles küsima, kuid olen õnnelik, et sain endale ka sellise kogemuse. Sain veeta mitmeid tunde nende keskel ning nägin, millised traditsioonid ja kombed neil on. See päev oli teistest erinev, kuna rühmas oli ühel lapsel sünnipäev ning väga liigutav oli näha kui armsad tavad ja kombed olid neil sünnipäeva puhul.
Samuti vedas mul ka selle kuu aja jooksul ilmadega. Nii ilusat sügist, nagu ma seal nägin, ei ole ma mitte kunagi näinud ja arvatavasti ei näe ka lähitulevikus. Võtsin osa ka kõikidest üritustest, mis Goethe Instituut korraldas ning lisaks käisin ka paljudes muuseumides, näitustel, vaatamisväärtusi vaatamas jne. Üheks suurimaks elamuseks oli Neuschwansteini lossi külastus, mis jättis kustumatu mulje. Selle ehitas Baieri kuningas Ludwig II ning seda lossi kutsutakse ka muinasjutulossiks.
Külastasin ka Vabaõhumuuseumi, Saksa Muuseumi, käisin Residentsteatris, olümpiapargis, Hellebrunni loomaaias, kontserdil, jalgpalli vaatamas Allianz Arenal ning ühel nädalavahetusel käisin Goethe Instituudi pakutud pereprogrammiga Ravensburgis, mis asub umbes 180 km Münchenist eemal ning seal külastasin ma kuulsa Ravensburgeri muuseumit ja käisin Bodensee ääres, kus läbi udu nägin ka Alpe.
Lisaks kõigele sain ma palju tutvusi üle maailma ning ma poleks kunagi osanud arvata, et mina selliste kogemuste osaks võin saada. Olen alati olnud pigem selline, kes ei kasuta iga võimalust ning isegi kardan uusi ja võõraid väljakutseid, kuid pärast sellist võrratut kogemust ei kahetse ma midagi ja üritan kõikidest võimalustest kinni haarata.
Tahan kõigile üliõpilastele öelda, et kasutage ära iga võimalust, mis avaneb või pakutakse, sest ma garanteerin, et Te ei kahetse seda! Ärge kartke ega kahelge, lihtsalt elage!