Õpetaja isiksus ja enesehinnang

Autor: Siret Reinaru, TPS üliõpilane

Iga inimene on ainulaadne – omaette isiksus. Isiksust nähakse kui erinevate omaduste kogumit. Samas hõlmab isiksus indiviidi pärilikkust, nii füüsilist kui ka vaimset poolt, millega ollakse sünnipäraselt varustatud. Kahtlemata teeb isiksus ühe inimese teistest erinevaks ja silmapaistvaks. 

Isiksuse aluseks on teatud hulk isiksuseomadusi, mis püsivad täiskasvanueas enam-vähem muutumatutena. Need isiksuseomadused mõjutavad mõtlemist, tundeelu ja käitumist. Isiksuse omadused mõjutavad otseselt indiviidi käitumist.

Olulisemateks isiksuse omadusteks on:

*temperamendiomadused (ekstravertsus, koleerilisus jt)

*vaimsed võimed (sõnaosavus, matemaatiline võimekus jt)

*iseloom (kangekaelsus, järeleandlikkus, leebus jt) 

*väärtused (loodusearmastus, kord jt).

Isiksuseomadusi pole võimalik otseselt jälgida, kuid need avalduvad inimese tegudes, hoiakutes, tunnetes ja mõtetes. Teadlased on erinevatel arvamustel isiksuse omaduste tekke suhtes, kui palju omadusi on päritavad ja palju tuleneb keskkonnast või kasvatusest. Kindel on see, et kõik inimesed eristuvad üksteisest oma isiksuse poolest.

Õpetajal on vaja midagi enamat kui ainult ametialaseid teadmisi. Viimastel aastatel on hakatud kasutama väljendit “õpetajaks olemine”, selliselt toimub õpetajaks kasvamine ja arenemine vähehaaval, seega ei saa õpetajaks ainult õpetajakoolitust sooritades. Sellest lähtuvalt saab rääkida õpetajale iseloomulikest joonest ehk õpetaja isiksusest.

Õpetajalt oodatakse ja eeldatakse palju. Õpetaja peab oma ainet väga hästi valdama, samuti peab ta olema teadlik õpetamises ja õppimises ning teadma, kuidas kasvatuse ja õpetuse sisu edasi anda. Veel oodatakse õpetajalt suhtelmisoskust erinevate inimestega ning keerulistes situatsioonides hakkama saamist. See kõik põhineb õpetaja isiksusel, seega õpetaja ei saa areneda ainult teadmiste ja oskuste poolt, vaid oluline on ka isiksuse areng.

Ükski teaduslik uurimus ei suuda ära määratleda, milline on hea õpetaja. Mitmeid hea õpetaja ideaale, hinnanguid ja inimkäsitusi on olemas, seega võivad väga erinevad õpetajad olla head õpetajad. Tähtsaim on, et õpetaja oleks teadlik oma mõjuvõimust laste üle, seetõttu on oluline, et õpetaja teadvustaks oma väärtushinnanguid ja tegevuse aluseid.

Õpetaja kutsestandardi kohaselt on õpetaja isiksuseomadusteks ja võimeteks:kõlbelisus, algatusvõime, emotsionaalne eneseteadlikkus/stabiilsus, empaatia, järjekindlus, koostöövalmidus/suhtlemisvalmidus, pingetaluvus, tolerantsus ja vastutustunne.

Seega saab  järeldada, et õpetajal peab olema kõrge eetiline tase, kuna inimene ei saa teiselt nõuda enamat, kui ta ise suudab  täita. Enesehinnangut võib määratleda, kui indiviidi kõikehõlmavat positiivset või negatiivset hinnangut  enda väärtuslikkusele. Sellest lähtuvalt võib väita, et enesehinnang on see, mida mõtleme ja tunneme endast. Enesehinnangute kõrvutamine inimese reaalse käitumisega ja kaaslaste hinnangutega on teoreetilise kui ka rakendusliku tähtsusega, see näitab kui täpsed on enesehinnangud ning kui adekvaatselt need iseloomustavad isiksust.

Mõnede teooriate kohaselt peetakse enesehinnangu tekkimise aluseks varajase lapsepõlve kogemust, st kuidas on rahuldatud väikelapse soove, milline on olnud vanema ja lapse seotussuhe, turvalisuse ja usalduse tekkimine. Enesehinnangu alged hakkavad kasvama ja arenema niipea, kui tunnetatakse end indiviididena.

Isiksuse üldist enesehinnangut mõjutavad tugevasti ka individuaalsed iseärasused ja see, kui oluline on hinnatav omadus või tegevus. Võib kindlalt öelda, et inimese enesehinnangut kujundavad ka teised inimesed, kellest ollakse ümbritsetud: vanemad, koolikaaslased, sõbrad, iidolid jt. Eri vanuses on oluliseks erinevate inimeste arvamus, mis  mõjutab ka inimese arusaama iseendast.

Enesehinnangu allasurumisel lapseeas on suur mõju isiksuse moodustumisel. Seega saab kindlalt väita, et enesehinnang ja isiksus on tihedalt seotud. Enesehinnangu kujunemine mõjutab isiksust ja ka vastupidi.

Lõpetuseks saab öelda, et õpetaja amet on ääretult tähtis, kuna ootused on õpetajale kõrged ning vastutus on suur. Seega on oluline, et õpetajal oleksid lisaks ametialastele teadmistele olemas ka  ametiks vajalikud isiksuse omadused ning adekvaatne enesehinnang.

Kasutatud allikad:

Allik, J. (2003). Isiksus ja seadumused.

Konstabel, K. (2003). Mis on isiksuseomadused?.

Lindenfield, G. (2010). Enesehinnag. Lihtsad sammud, kuidas arendada       eneseväärikust ja ravida  emotsionaaldeid haavu.

Pellikka, I. (2006). Maailma raskeim amet? Arutlusi õpetajaks olemisest, õpetamisest ja            kasvatamisest.

Pullmann, H. (2003). Enesehinnag.

Õpetaja V Kutsestandard. (2005). Tallinn: Hariduse Kutsenõukogu