Autor: Carolina-Sofia Pungas, MA, TPS loovusainete külalisõppejõud
Kuidas saaksime olla oma lähedastele paremad õed, vennad, emad, isad, abikaasad –paremad inimesed – paremad töötajad, õpetajad, juhatajad ? Üks parimaid võimalusi ja lahendusi selleks on LOOVUS.
Mis imeline „asi“ siis see loovus on ja mida ta meile annab? Mida kätkeb eneses maagiline loovus?
Loovuses ei ole midagi üle jõu käivat ega maagilist. Loovuse olemus on kinni inimese mõtlemises – mida me mõtleme, kuidas me seda teeme, milliseid mõtteradu me käime ja kui kiiresti ning tõhusalt me suudame uusi ideid genereerida.
Loovuse põhiline olemus ja eesmärk on oskus, analüüsida mõtteid ja ideid, omandada teemakäsitlustes uus vaatenurk, luua ja kogeda harjumuspärases vanas midagi uut – eemalduda oma mõtteis hetkeks ja osaleda taas uue pilguga.
Loovalt oma töösse ja tegemistesse suhtuv indiviid oled sina, kes jagad mõtteid, kuulad, arutad endamisi, arutad teiste inimestega kõikvõimalikke teemasid ja nende sisu üle, teisisõnu suunad ja õpetad ennast ja teisi vaatama asjade olemusele teise pilguga.
Me ju mõtleme ja tegutseme iga päev, aga kuidas muuta seda loovamaks? Kuidas teadlikult arendada loovat mõtlemist ja loovust üldiselt? Selle arendamiseks on parim valem –
inimlik uudishimu (õppimise suurim ajend) + kunst (parim ja tõhusaim vahend) = loovus mõtlemises, tegutsemises, õppimises ning rõõm saavutatu üle.
Meie, täiskasvanud peaksime lastest õppust võtma, kes tegutsevad ja toimetavad oma tegemistes loovalt ning ilma eelarvamusteta, kasutades selleks kõiki oma meeli ja väljendusvahendeid. Lastega koos tegeledes peaksime suutma hetkeks taanduda oma väljakujunenud arusaamadest ja ajajooksul kogunenud kogemustest. Kuidas saame aidata lastel igapäevaselt areneda, kui me ise ei arenda oma enese loovat mõtlemist.
Me peaksime loovalt suhtuma lapse poolt pakutavatesse ideedesse ning teemakäsitlustesse. Lastevanemate, õpetajate kui täiskasvanute ja laste kogemused ning arusaamad ei ole sarnased, sest laste arusaamad asjade olemusest toimivad erinevalt. Täiskasvanu loovuse allikaks peaks olema püüd, aktiivselt suhestuda lapse maailmapildiga, läbi mille kogeme, asjade olemusest uusi ja eneselegi täiesti ootamatuid seoseid ja ideid. Kõige ebaõigem on lastega suhtlemises jääda passiivseks kõrvaltvaatajaks, hoides kinni iganenud arusaamast, et lastel puudub vajaminev kogemustepagas, et asjadest „õigesti aru saada“.
Ent kas alati see „õigesti arusaamine“ on see õige arusaam? Tänapäeva uues loovas maailmapildis ei saa vaadata lapsi läbi ühiskonna, vaid tuleb vaadata ühiskonda ja selle isikupärast kujunemist läbi lapse silmade. Tuleb vaadata ja mõista kuidas lapsed LOOVAD enesele maailmapilti ning lasta neil ennast sinna paigutada. Nii kogeme läbi lapse silmade uudset maailmapilti ning õpime ja omandame uusi kogemusi. Kahjuks on meil oskus SUPER hästi unustada, et ka meie, täiskasvanud vajame päeva, tundi, minutit enesetäiendamiseks ja uute asjade õppimiseks. Tihti aga on kahjuks vabandused varrukast võtta – pole aega, täna ei jõua, ei oska, ei taha, ei ole kunagi sedamoodi teinud ning mina teen just nii ja mitte kunagi teisiti jne. On ju lihtne käia sissetallatud rada ja lükata uue ja tundmatu kogemine homsesse.
Siit ka pisike meeldetuletus meile kõigile –tehke aegajalt midagi ka enese parema ja loovama enesetunde nimel ning seda just läbi kunsti. Käige näitustel, külastage teatrisaale, jookske läbi raamatukogust ning lapake mõnd ilusat pildiraamatut, kirjutage luulet, kasvõi sahtlipõhja. Võtke just täna kätte pintsel ja pange paberile värvilaigud, milles peegeldub loovusest pulbitsev värvisära või mudige plastiliinist pannkoogihunnik, mis toob sära silmadesse väikestele ja rõõmu tehtust teile endile. Kui täna pole selleks aega, siis kirjutage oma tihedalt tegevusi täis märkmikusse, et teete seda kõike sellel laupäeval. Kui üksi ei taha, siis suhtuge asjasse loovalt ning ergutage end mõttega, et kindlasti kohtate kedagi teekonnal või kohtute just näitusesaalis.
Unustage korrakski ära EI OSKA ja EI SAA, sest lugeda ja kirjutada oskame me kõik, miks mitte kirjutada luulet, pliiatsit ja pintslit oskame me kõik käes hoida, miks mitte väljendada oma tundeid joonistades ja maalides, laulge ka väljaspool dušširuumi jne. Kõigis täiskasvanutes on peidus loov ja uudishimulik laps, kes vajab aeg-ajalt meeldetuletust, et inimesel on selline tore omadus –areneda ja õppida kogu oma elu.
