Autor: Kristi Kiilu, dotsent, PhD Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Viimastel aastakümnetel on kujunenud uus lasteaia muusikakasvatuse paradigma, mida iseloomustavad loovuse ja draamaelementide kaudu avardunud muusikategevused, tegevusliikide mitmekesistumine fonogrammide, kõnemängude, dialoogide, rütmiostinaatode jpm kaudu ning lapsekeskse lähenemise tähtsustumine õppe- ja kasvatusprotsessis.
Eesti rahvas on end identifitseerinud juba iidsetest aegadest läbi laulmise, mille tunnistuseks on aastatuhandete vanune, tänapäeval taaselustunud, regilaul. Aga samuti ka laulupeo traditsioon, mis oma elujõulisuse läbi kahe sajandi on ammutanud järjepidevast muusikalisest kasvatusest.
Muusikakasvatuse aegumatu aktuaalsus eesti kultuuriruumis ning väikelapse muusikalise arengu ja muusikakasvatuse tähtsustumise tõus terve eelmise sajandi jooksul ajendasid mind uurima lasteaia muusikakasvatuse tänapäevase kontseptsiooni kujunemise tegureid ning selle rakendajat – muusikaõpetajat.
Ettekanne põhineb doktoridissertatsiooni Muusikakasvatuse kontseptsiooni kujunemine Eesti Lasteaias aastatel 1905-2008: ajaloolis-kriitiline ülevaadeuurimuse kvalitatiivsele osale, milles intervjueeriti 18 lasteaia muusikaõpetajat, kelle aktiivne tööperiood jäi vahemikku 1950-2008. Uurimise aluseks olid subjektide intervjuu teel väljaselgitatud arusaamad lasteaia muusikakasvatusest, seal hulgas seda mõjutanud suundumustest ja muusikaõpetaja professionaalsuse tegurist kontseptsiooni kujundamisel.
Uurimusest selgus, et viimastel aastakümnetel on kujunenud uus lasteaia muusikakasvatuse paradigma, mida iseloomustavad loovuse ja draamaelementide kaudu avardunud muusikategevused, tegevusliikide mitmekesistumine fonogrammide, kõnemängude, dialoogide, rütmiostinaatode jpm kaudu ning lapsekeskse lähenemise tähtsustumine õppe- ja kasvatusprotsessis.
Soodsa pinnase muusikakasvatusele lasteaias loob muusika ja selle õpetamisega seotud väärtuste kõrge hindamine muusikaõpetajate poolt. Muusikat mõistetakse respondentide poolt kui rikastavat, rõõmu toovat, pingetest vabastavat ja tuge pakkuvat fenomeni ning see ennekõike on muusikaarmastuse lastele jagamise põhjuseks. Võimetekohaste tegevuste kaudu luuakse tingimused eduelamusteks ja õnnestumisteks.
Intervjuude analüüsist kerkib esile, et lasteaia muusikakasvatust teadvustavad respondendid kui lapse muusikalise arengu alguspunkti ning vajalikku ja olulist osa koolieelses haridussüsteemis, mille kuulumine lasteaia õppekavva on iseenesestmõistetav. Muusikakasvatuse sisu, mida edastatakse nelja põhitegevusliigi kaudu, on teinud läbi mitmeid muutusi: unifitseeritud programmi raames rangelt reglementeeritud tunniülesehitusprintsiipidest ja kindlaks määratud sisust 60-70tel aastatel jõuti 80-90tel vabama, enam last arvestavama muusikategevuseni, mille kulgemise üle on otsustusõigus õpetajal endal ning mida ohjab raamõppekava. Eredalt ilmneb laulmise, muusika kuulamise ja pillimängu avardumine kasutades nii sõna kui visuaalse kunsti koosmõju, aga ka lõimides tegevusliike omavahel.
Muutunud on ka muusikalis-rütmiline liikumine, seda primitiivsuse poole, loobudes tantsuelementide variatiivsusest ja muusika väljendusvahendite rikkusest, asendades need mehhaanilise muusika poolt dikteeritavale monotoonsele rütmile.
Analüüsist selgub, et õpetajad tähtsustavad loova töö põhimõtteid, kuid selle rakendamist ohustab vastavate oskuste puudumine.