Tegevusterapeut on rehebilitatsiooniala spetsialist, inimese tegevusvõime asjatundja, kes on saanud eri koolitust, mis on heaks kiidetud Tegevusterapeutide Maailmaliidu poolt (World Federation of Occupational Therapist). Eestis saab tegevusterapeudi eriala õppida Tallinna Meditsiini Kõrgkoolis. Tegevusteraapia on inimese füüsilise ja psüühilise seisundi mõjutamine spetsiaalselt valitud tegevuste kaudu, eesmärgiga aidata tal saavutada maksimaalse toimetuleku taset igapäevaelus vajalike toimingute sooritamisel (1989.a. Maailma Tegevusterapeutide Föderatsioon).
Teraapia klientideks on lapsed, kelle areng pole eale vastavalt ootuspärane. Seega kuuluvad siia arengus mahajäänud, füüsiliste puuetega ja psüühiliste häiretega lapsed, samuti ka õppimis-käitumishäiretega või neid jooni omavad lapsed. Enne lapse teraapiasse tulekut eelneb vestlus pereliikmetega, sest ainult vanemate nõusolekul võib terapeut tööd alustada. Ka hilisem koostöö lapsevanematega on oluline. Vesteldes lapsevanemaga tunneb spetsialist esmalt huvi selle vastu, mis on lapse tugevad küljed s.o. mille vastu ta huvi tunneb ja millega toime tuleb, erinevalt arstist, kes alustab probleemist.
Tegevusterapeut valib lapsele tegevused eesmärgistatult tema toimetuleku parandamiseks. Analüüsides lapse tegevusviise, leiab ainult temale sobivad tegevused, kasutades neid teraapias lapse tegevusvõime taastamise ja säilitamise eesmärgil. Arvestades konkreetse lapse huvisid, oskusi ja spetsiaalse analüüsi (hindamise) tulemust (meetoditeks vaatlus, vestlus, testid), seab tegevusterapeut teraapia ravi eesmärgid ja hakkab neid ellu viima.
Ta aitab ka kaasa lapse toimetuleku probleemide lahendamisele igapäevategevustes nagu riietumine, söömine, harrastused jm.
Last nähakse teraapias kui terviklikku isikut. Kui näiteks üritatakse parandada käte kasutamist, pööratakse samal ajal tähelepanu ka muudele võimetele, tunde-elule ja sotsiaalsetele oskustele. Kuna mäng on lapse jaoks peamine tegevus, siis liigutakse eesmärgi poole läbi selle ja mängud valitakse vastavalt toetamaks lapse arengut. Tegevusteraapia on meeskonnatöö s.o. mitme eriala spetsialisti ühine töö, millel on ühine eesmärk. Ideaalkujul peaks meeskonda kuuluma arst, füsioterapeut, lasteaia või kooli õpetaja, psühholoog ja logopeed.
Igale lapsele seatakse konkreetsed eesmärgid koostöös lapsevanematega. Teraapia eesmärkideks on oskuste parandamine erinevates valdkondades, näit. lapsel keha piiride tunnetamine, pilgu fikseerimine, käte toimimine, näit.haarded ja nende koordineerimine, fikseerimine, igapäevased tegevused nagu söömine ja riietumine, reeglite ja piiride mõistmine, juhendite järgimine ja juhendamise talumine, keskendumisvõime ja eristamisvõime, mängimise õpetamine, abivahendite, näit. arvuti kasutamine.
Psüühilist tegevusvõimet toetatakse ja suhtlemisoskust arendatakse loovmeetodite abil ehk ekspressiivsete ravimeetodite nagu (joonistamine, muusika jms) abil. Teraapiaprotsessi ülesehitus sõltub konkreetsest lapsest ja põhineb tegevusterapeudi loomingule (1 tund korraga). Teraapiaravi kordade arv oleneb lapse vajadusest ja edasiarengust. On lapsi, kellele piisab mõnest korrast, enamusele on aga teraapia vajalik veel aastaidki. Teraapia üldjuhul ei ravi probleemi täielikult, kuid parendab ja toetab igati lapse tegevusvõimet, andes talle eluks vajaliku toimetuleku oskuse.
Kus töötavad tegevusterapeudid?
Lastega töötatakse üld- ja erihaiglates, tervisekeskustes, päevakeskustes, rehabilitatsioonikeskustes, abivahendikeskustes, lastekodudes, lasteaedades, erapraksises. Tegevusteraapia on füsio- ja kõneteraapia järel sotsiaalkindlustuse ameti poolt enim rahastatud laste taastusravi vorm. Puuetega lastele pakutav individuaalteraapia makstakse osaliselt sotsiaalkindlustuse poolt kinni juhul, kui see kuulub tema rehabilitatsiooniplaani. Lasteaedade juures töötavad tegevusterapeudid seal, kus on erivajadustega laste rühmad, sobitusrühmad. Lisanduvad veel tavarühmadest arengulise mahajäämusega ja õppimis-käitumishäiretele viitavate joontega lapsed. Kahjuks on majanduslangusega seotud kärped haridussüsteemis muutnud antud ameti praktiliselt olematuks. Küll aga on sellekohane abi kättesaadav tervishoiu ja sotsiaalsüsteemis ( näit. Tallinna Lastekodu ruumides töötav MTÜ AVE, kus on kõik eelmainitud spetsialistid olemas).