Lasteasutus on koduse kasvatuse edasiarendaja, aga et see töö oleks edukas, peab olema usaldav ja mõistev koostöö lasteaiaõpetajate ning lapsevanemate vahel. Eriti oluline on see hüperaktiivsete tunnustega lapse puhul, kes vajab rohkem tähelepanu, teadmisi ja kindlaid meetodeid, et laps areneks oma eakohaselt.
Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus ning Eestis on lisaks sellele nimetusele kasutusel ka „üliaktiivsus, ATH, hüperkineetiline häire“. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes (Susi 2003).
Hüperaktiivsus avaldub juba lapse varasel eluperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnuseks on piisava püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata ning ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üldnimetus sündroomile, mille avaldumisvormid erinevad lapseti (Nõmme 2005). Hüperaktiivsusega võib sageli kaasneda ka düsleksia või düsgraafia. Uuringud näitavad, et sellised probleemid tekivad umbes 40% hüperaktiivsetest lastest ja see lööb välja algklassides (O´Regan 2007).
Täpset piiri üliaktiivsuse ja hüperaktiivsuse vahele ei suuda panna ka professionaalid ning sellist selget piiri polegi. Kokkulepete järgi loetakse üliaktiivseteks selliseid lapsi, kes on küll ebatavaliselt aktiivsed, kuid pole siiski nii aktiivsed, et lapse ja perekonnaelu oleks oluliselt häiritud. Samas võivad üliaktiivsed lapsed olla rahutud ja ei suuda pikka aega kohapeal istuda, näiteks televiisorit vaadates võivad nad rippuda pea alaspidi üle käetoe või ronida tooli all, kuid samal ajal vaatavad nad saadet ja on isegi kontsentreeritud (Haavandi 2002).
Hüperaktiivsuse diagnoosib siiski lastepsühhiaater koostöös teiste erialaspetsialistidega, uurides last põhjalikult, sest paljud lapseeas esinevad psüühikahäired sarnanevad hüperaktiivsusega. Haigusega on tegemist sellisel juhul, kui sümptomid on tugevad, kestavad kaua, esinevad mitmes keskkonnas (nt kool, kodu, sõpruskond), halvendavad tegutsemisvõimet ja põhjustavad lapsele muid probleeme (Jegorova, Veisson 2009).
Hüperaktiivsuse sümptomid pole alati nii teravalt väljendunud. Soodsa režiimi korral võivad sümptomid täielukult kaduda, samas ülekoormuse või muude ebasoodsate mõjude toimel taas ilmneda. Need sümptomid võivad mõningal juhul püsida kuni täiskasvanueani (Lilleoja 2011).
Hüperaktiivsete joontega lapsed vajavad eelkoolieas erilist tähelepanu ja abi õppetegevuste korraldamisel. Peamised abinõud on rahulike, ilma keskendumist segavate teguriteta õppimistingimuste loomine ja soovitavalt väiksem rühm. Lapse ja lasteaiaõpetaja omavaheline suhe peaks arenema usaldavaks ja pikaajaliseks. Hüperaktiivsete tunnustega lapsele sobib piiride ja kindla reeglitega kasvatus, kus oma osa on kindlal päevarütmil ning –rutiinil. Hüperaktiivsete tunnustega lapsel tihti puudub kujutlus oma päevast. Mida väiksem on laps ja mida enam on häireid väljendunud, seda enam koosneb päev lapse jaoks üksikutest seosetutest sündmustest ja fragmentidest. Sellise kujutluspildiga lapse tegutsemist juhib juhuslik, impulsiivselt tekkinud mõte ning teine sama sihitu mõte kutsub mõne aja pärast esile uue tegutsemisakti.
Õpetaja ja ka lapsevanema ülesanne on aidata last tema maailmapildi korrastamisel. Oluline on, et kodus ja lasteaias valitseksid samad nõuded. Sageli loobuvad vanemad kodus järgimast nõudmisi, mida lapsele lasteaias esitatakse, näiteks ei nõuta kodus lapselt voodi korrastamist, lauakombeid või riiete ärapanemist toolile või riiulile enne magamaminekut. Erinevate inimeste poolt sarnastes olukordades püstitatud ühesugused sotsiaalsed nõudmised tekitavad lapses edaspidi harjumuse neid täita ka ilma täiskasvanute korralduseta (Haldre 2003).
Tegevuste organiseerimisel rühmas on oluline õpetaja kindel, lastele tuttav ja turvaline tööstiil, kus ta kasutab võtteid, mis toetavad ühistegevustes hüperaktiivsete tunnustega lapse õppetegevust. Reeglite või tööülesannete loetlemisel kasutab õpetaja võtet, kus ta palub hüperaktiivsete tunnustega lapsel korrata enda öeldut teistele uuesti ja see aitab lapsel kinnistada reeglit või ülesannet ning võtab ära võimaluse segada teisi oma liigsete küsimustega (Savard 2008). Juhtnööride andmisel on vajalik selgesõnalist lahtiseletamist, rahulikku ja täpset, lühikest instruktsiooni (Pollard & Triggs 2001). Samas peab olema valmis ka selleks, et hüperaktiivsete tunnustega lapsele tuleb öeldut mitu korda korrata. Pikad moraliseerivad loengud on vähese tulemusega ja tekitavad meelehärmi ainult täiskasvanule (Haldre 2003). Lasteaiaõpetaja peab sellist last rühmas kogu päeva jooksul suunama ja juhendama, kuid samas laskma lapsel ka iseseisvalt tegutseda, aga jälgides teda pidevalt.
Õpetaja peab oma õppetegevuste läbiviimisel tekitama situatsioone, kus hüperaktiivsete tunnustega lapsel tekiks motivatsioon ja innustus. Sellest lähtuvalt peab hüperaktiivsete joontega lapse õpetaja tunnetama soovi end pidevalt arendada ja oskama hinnata oma tööd, et ta suudaks aktiivselt tegeleda eesmärkide ja tulemustega, samuti vahendite ja tehnilise efektiivsusega (Pollard & Triggs 2001). Hüperaktiivsete tunnustega lapse ebasoovitava käitumise korrigeerimisel tuleb ütelda talle kõigepealt, mida laps tegi hästi, seejärel ütelda, mida ta oleks pidanud tegema teisiti ja lisaks sellele lühike seletus/põhjendus – miks. Samas ei tohi olla need selgitused liiga pikad ja keerulised, vaid lühikesed ja lihtsad. Sageli ei taju hüperaktiivsete tunnustega laps oma käitumise mõju teistele inimestele ja seetõttu tuleb nimetada lapsele neid reaktsioone ja tundeid, mida tema käitumine teistes inimestes esile kutsub (Haldre 2003).
Hüperaktiivsete tunnustega lapsele sobivaimateks meetoditeks võib pidada järgmisi:
- Rühmas kindlate käitumisreeglite kehtestamine koostöös lastega.
- „Aeg maha“ meetod, mis võimaldab pidevas liikumises, impulsiivset last panna tekkinud olukorra ja oma käitumise üle järele mõtlema selleks eraldatud kohta või ruumi. Siin on aga oluline, et lapsele oleks eelnevalt seletatud, millist käitumist temalt oodatakse ning mis järgneb siis, kui ta soovitud käitumist ei järgi (samas). Rääkida ja vaielda ei tohiks temaga, vaid pigem ignoreerida teda, samas tuleb hoida last pidevalt vaateväljas (Nõmme 2005).
- „Valgusfoor“ meetod- kasutatakse punast, kollast ja rohelist värvi ringikujulisi märke, mis omavad kokkulepitud tähendusi rühmas kasutamiseks. Punane ring – rääkimise keeldu, kollane ring – sosinal rääkimist ja roheline ring – luba vestluseks (Haldre 2003).
- Erineva tegevuse valikuvõimalus- õpetaja võimaldab hüperaktiivsete joontega lapsele õppematerjali õppimisel valida tegevusi, mis talle kõige enam sobib (N: luuletuse õppimisel kastab laps lilli ja õpib samal ajal luuletust koos õpetaja või õpetaja abiga) (Μонина jt 2007).
- „Kirjavahetuse kaart“- iga lasteaiapäeva lõpus annab õpetaja lapsevanemale kaasa kaardi, kuhu on kirja pandud lapse tegevused päeva jooksul. Kaardile märgitakse positiivses võtmes lapse osavõtt õppetegevusest nii selle ajaline kestvus kui ka tegevuse sisu (N: millist muinasjuttu kuulati ja kui kaua laps kuulas). Järgmisel hommikul, kui tuuakse laps lasteaeda, lapsevanem tagastab kaardi, kuhu on märgitud lapse tegevused kodus (N: õdede/vendadega mängimine ja magama mineku aeg) (samas).
- „1-2-3 magic“- see on efektiivne distsiplineerimise meetod. Kui laps rikub reeglit, siis ta saab ühe hoiatuse, kui see ei mõju, siis saab teise hoiatuse ning kui see ka ei mõju, siis saab kolmanda ja see tähendab seda, et hakkab toimima aeg maha meetod (Howell 2008).
- Lepingute sõlmimine – selline võte on vähe kasutusel, millel on aga head tulemused. Leping koostatakse vabatahtlikult ja arusaadavalt lapsele, tekitades temas soovi seda täita. Leping allkirjastatakse lapse, tema vanema ja õpetaja poolt.
- Pikemad instruktsioonid ja ülesanded tuleb jaotada väiksemateks osadeks (ei soovitata üldsõnalisust ja liitkorraldusi) ning anda rohkem aega ülesannete jaoks. Hiljem võib muuta tööülesandeid keerukamaks ja töömahukamaks, et toimuks pidev areng. Sageli meelde tuletada, et mingi ülesanne on vaja täita.
- Last ei tohi katkestada, kui ta on süvenenud tegevusse ja kui ta on lõpetanud tegevuse, siis püüda tema tähelepanu. Samas õpetada last ka õigesti oma tegevust lõpetama.
- Vahetu tagasiside ja kiitmine – kui ta teeb nagu oodatud, siis näidata kohe heameelt ja avalda tunnustust. Vältida taunivat (Kõrgesaar 2001).
- Joonistustestid – piltide joonistamise abil saame me palju informatsiooni lapse mõtete kohta, näiteks perekonnapildilt pereliikme ärajätmine näitab otsest konflikti selle inimesega (Nõmme 2005).
Tähelepanupuudulikkusega ja üliaktiivsetele lastele soovitatakse ka individuaalset psühho- ja käitumisteraapiat, et arendada lastes funktsionaalset toimetulekut ja suhtlemisoskust. Ülesannete lahendamist ja sotsiaalsete oskuste arendamist on vaja pidevalt treenida. Õpetaja ülesanne on luua selleks sobivaid olukordi, pidades meeles, et koolieelik õpib jäljendades (Veisson 2008).
Hüperaktiivsete sümptomitega lapsed on võimelised õppima ja arenema nii, nagu kõik teisedki lapsed, aga nad vajavad eritähelepanu, teadmisi ja oskusi, et laps areneks eakohaselt ning õnnelikult. Kodu ja lasteasutuse koostöö alushariduses lähtub lapsest ja on suunatud tema kasvukeskkonna kujundamisele. Hüperaktiivne laps vajab tunnustust, oluliste inimeste lähedust, mõistmist ning palju armastust ja tähelepanu. On oluline, et nii õpetajad kui ka lapsevanemad tunnustaksid üksteise pingutusi ja on üksteisele alati olemas.
Artikkel on koostatud autori poolt 2011 aasta kevadel kaitstud seminaritöö põhjal
Kasutatud kirjandus:
Haavandi, M. (2002). Praktiline suhtlemispsühholoogia. Probleemse käitumisega lapsed. Tallinn: Meta- Profit
Haldre, L. (2003). Hüperaktiivne laps kodus. Rmt. Roomeldi, M. jt (Koost.). Hüperaktiivne laps: abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 32-63
Howell, K. (2008).1-2-3 Magic, Discipline. http://www.canadianparents.com/article/123-magic-discipline (12. 03.2011)
Jegorova, I. & Veisson, M. (2009). Hüperaktiivne laps. Rmt. Veisson, M.; Vesiko, M.;
Rätsep, J. jt. (Koost.). Lapsevanematele erivajadusega lastest. II. Tartu: Atlex, 31-45
Kõrgesaar, R. (2001). Hüperaktiivsete laste käitumisravi. Rmt. Eesti Eripedagoogide Liit (Koost.). Eripedagoogika. Tallinn: Eesti Eripedagoogide Liit, 11-15
Lilleoja, L. (2011). Hüperaktiivsus. Sissejuhatus eripedagoogikasse loengumaterjalid. TPS
Moнина, Г., Лютова-Робертс, Е., Чутко, Л. (2007). Гиперактивные дети психолого
педагогическая помощь. Санкт-Петербург: Речь
Nõmme, A. (2005). Hüpi lasteaias. Soovitusi toimetulekuks hüperaktiivse lapsega. Tartu: Atlex
O´Regan, F. (2007). ADHD. London ; New York : Continuum
Pollard, A. & Triggs, P. (2001). Reflektiivõpe keskkoolis. Tartu: TÜ Kirjastus
Savard, H. (2008). Towards a better understanding of students with aphasia. http://www.cegep-ste-foy.qc.ca/freesite/fileadmin/users/184/guides/guide_francais/aphasia.PDF (12.03.2011)
Susi, A. (2003). Hüperaktiivsus- mis see on ja mis seda põhjustab? Rmt. Roomeldi, M. jt (Koost.). Hüperaktiivne laps: abiks lapsevanematele ja pedagoogidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 11-31
Veisson, M. (2008). Erivajadustega lapsed. Rmt. Veisson, M. (Koost.). Lapsevanematele erivajadustega lastest. Tartu: Atlex, 5-13
Comments are closed.