Autorid: Jelizaveta Lauri MA, Silvi Suur PhD


Tallinna Ülikooli alushariduse magistrant Jelizaveta Lauri uuris oma magistritöö raames koolieelse lasteasutuse direktorite arvamusi õpetajate professionaalse arengu toetamise kohta. Õpetajate professionaalne areng on osa õpetajate kompetentsusnõuetest ja on vajalik alushariduse kvaliteedi tagamiseks (Euroopa Komisjon, 2014, 9.; OECD, 2016, 2.; Õpetaja koolituse raamnõuded, 2000, § 16-17.) Ühtlasi on oluline haridusasutuse poolne õpetajate professionaalse arengu toetamine. (Euroopa Komisjon, 2014, 31.; Haridus- ja Teadusministeerium, 2014a, 13.; Haridus- ja Teadusministeerium, 2014b, 4.) Käesoleva uurimuse probleem seisnes aga asjaolus, et et vaatamata õpetajate professionaalse arengu toetamise vajadusele pole Eestis teadaolevalt koolieelsete lasteasutuste kontekstis direktorite seisukohti ja õpetajate professionaalse arengu toetamist uuritud ning seetõttu ei ole teada kuidas toimub õpetajate toetamine erinevates asutustes. (Õpetajate täiendõppe vajadused, 2015, 85.)

Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja direktorite arvamused õpetajate professionaalse arengu toetamise kohta ja uurida kuidas on õpetajate professionaalne areng toetatud koolieelsetes lasteasutustes. Uurimismeetodina kasutati 2017. aasta kevadel poolstruktureeritud intervjuud, kus osales neliteist koolieelse lasteasutuse direktorit.

Uurimistulemustest selgus, et direktorid mõistavad sarnaselt õpetajate professionaalsust kui kompetentsusnõuetele ja pädevustele vastamist ning professionaalset arengut kui pidevat protsessi, mis sõltub paljus õpetajate sisemisest motivatsioonist ning valmisolekust end arendada. Sealjuures näevad direktorid eduka professionaalse arengu eeldusena endapoolset sobiva organisatsioonikultuuri ning toetava keskkonna loomist. Uurimistulemustest ilmneb, et õpetajate professionaalne areng on toetatud koolieelsetes lasteasutustes erinevalt kuid rakendatakse pigem formaalseid koolituspõhiseid meetodeid. Mitteformaalsete toetavate tegevustega, sealhulgas koostööl põhinevatega on direktorite kogemused tagasihoidlikud. Nendest rakendatakse kõige enam õppe- ja kasvatustegevuste vaatlemist ning läbiviimist. Mitteformaalsete toetavate meetodite harvem kasutamine võib tuleneda direktorite vähesest teadlikusest vastavatest võimalustest.

Uurimistulemuste põhjal saab soovitada tutvustada laiemalt erinevaid mitteformaalseid õpetajate professionaalse arengu toetamise võimalusi haridusasutuste juhtide seas. Lisaks  oleks vajalik suunata õpetajate tähelepanu enda panusele professionaalses arengu protessis, kus üheks tähtsaks osaks on pidev enesereflektsioon.