Selle kooli ainuomane vaim ja toredad õpetajad, kes koolitarkuste jagamise kõrval meis ka vajalikke isikuväärtusi kujundasid, on olnud aluseks mu edaspidistes suhetes ja õpingute jätkamise valikutes tol perioodil armsaks saanud kooliga.
Oled meie kooli vilistlane ja kauaaegne lasteaiapraktika juhendaja.
TPS-ga seovad mind eelkõige mitmed õpinguaastad, siin omandatud väärtuslikud teadmised ja kogetudpositiivsed tunded, mis said alguse juba esmakordsete õpinguaastate jooksul 1969-1971, kui peale keskkooli lõpetamist Tallinna Pedagoogilisse Kooli oma suure unistuse täitumiseks, saada lasteaia kasvatajaks, sisseastumisavalduse esitasin.
Selle kooli ainuomane vaim ja toredad õpetajad, kes koolitarkuste jagamise kõrval meis ka vajalikke isikuväärtusi kujundasid, on olnud aluseks mu edaspidistes suhetes ja õpingute jätkamise valikutes tol perioodil armsaks saanud kooliga.
Kuidas hindad praktikuna TPS-s antavat õpetaja haridust?
Väga heaks. Õppekavad ja õpetamise meetodid on aastakümnetega küll kaasajaga kaasas käies suuresti muutunud, kuid üliõpilane, kes ise õpingutesse tõsiselt suhtub, saab siit endiselt tugeva aluse igapäevaseks praktiliseks ja loovaks tööks lastega.
Mis on see “võti”, et väga erinevate praktikantidega, erinevate isiksustega alati ühise keele leiad?
Mõtlemapanev küsimus. Praktikantidel on sellele küsimusele kindlasti kergem vastata. Ega ma seda päris täpselt alati teagi. Arvan, et “võti” on sageli erinev. Sõltub sellest, kas ja millist juhendamist ning toetust praktikant vajab ja ise soovib, et tunda end hästi ning olla tegutsemisjulge ja loov. Kui selle teada saan, on “võtme” valik ja juhendamine lihtsam ning koostöö laabub viperusteta.
Olen pidanud oma südameasjaks ja kohuseks huvituda praktikaaja ülesannetest, nende täitmise tähtaegadest ja praktikandi isiklikust nägemusest, ennetada tekkida võivaid hirme ja komistuskive asjade lahtirääkimise, selgituste, analüüsimisega ning toetada praktikanti tema ettevõtmistes.
Olen soovinud ja püüdnud, et praktika aeg oleks peale otseste praktikaülesannete täitmise ka huvitav ja meeldejääv, lisaks armastust ja austust laste ja õpitava elukutse vastu ning tooks rõõmu ja rahulolu nii üliõpilasele kui ka mulle endale.
Vahel sünnib kõik aga päris ootamatult ja intuitiivselt.
Näiteks:
Praktikant tutvustab oma järgmise päeva praktikategevust ja ütleb äkki: “ Tulen homme kell 9.30, teen tegevuse ära ja lähen minema. Kas võib nii?” -“Soh, ongi mulle “pähkel” juhtunud!” käib mõte peast läbi. Hindan elus otsekohesust, ausust ja nõudlikkust ning olen seetõttu hetk tõsises kimbatuses: “ Mida küll vastata?” – “Võib küll!” .- “Võib!?” kostab imestav rõõmuhüüd.- “Jah!” kordan tunnetepinges.- Särava naeratuse saatel keeratab praktikant mulle selja ja hakkab rühmast lahkuma. – “Ainult arvesta, et see kajastub ka praktika tagasisides. Nii et – valik on sinu.!”
Järgmise päeva hommikul on üliõpilane õigeaegselt kohal.
Täienduskursused, praktikantide juhendamine ja kooli aastapäevad tõid mind sageli siia majja tagasi ning 1998 aastal jätkasin siin ka oma õpinguid, et omandada kõrgharidus.