Tähtis ei ole ainult esitus ise vaid see, mida selle kaudu võib õppida. Ja veel parem, kui midagi ilusat jääb hinge helisema.
Kuidas Sina, kui kutseline näitleja, valisid õpetajatöö?
Oma tööelus muudatusi tehes võetakse alati mingeid riske, sest kõik ei sõltu ühest inimesest. Palju on ettearvamatut ja juhuslikku. Teatrikoolis õpetas Panso meile, et juhuseks peab valmis olema!
Mina vist olin valmis. 1992 aasta oli Eestis kõik nii uus: riik, raha, elukorraldus, haridus.Kõrgema lavakunstikooli lõpetamise järel sain suunamise Eesti Riiklikku Noorsooteatrisse ( praegune Tallinna Linnateater).23 aastat olin näitlejana ühes ja samas teatris. Mitmed koondamised ja peanäitejuhtide vahetused elasin üle, aga sobivaid rolle polnud kuigi palju. Olin elumuutuseks valmis. Praeguses TPS-s oli just loodud kaks uut osakonda ja uuendusi igal sammul. Tolleaegne „õppealajuhataja“ Mare Liin, kes oli kuulnud mind arutlemas maailmaasjade üle väljaspool teatrit, tegi ettepaneku, et võiksin õpetada kõnekunsti ja esinemisoskust.
Alustasin ettevaatlikult ja väheste tundidega. Ainekavasid valmistasin ette ööpäevaringselt ja suure elevusega. Siiski arvan, et esimestel aastatel kippusin õpetamise sildi all ise esinema rohkem kui vaja. Võttis palju aastaid enne kui jõudis kohale, et teatritegemisel koolis, lasteaias või noorsootöös ei ole kuigi palju ühist kutselise teatriga. Lasteaias näiteks võib nukuteatri tegelane õpetada rohkem, kui käsud-keelud.
Pikkamööda hakkas painama ka mõte pedagoogilise tausta puudumisest. Enamik õpetajaist olid ju kunagi pedagoogiks õppinud. Päris küpses eas astusin Tallinna Ülikooli magistriõppesse noortega ühel alusel. Sain üliõpilaspileti ja pensionitunnistuse samal ajal.Magistriõppe loengud ei aidnud mind draamaõpetuse tundmisel, aga nad innustasid ja julgustasid ise õppima seda, mille jaoks mind TPS-i palgal peeti. Oma vanuse tõttu ei julgenud ma õpingutega nalja teha. Käisin kõigil loengutel, 100 % ja kaitsesin magistritöö kohe esimesel võimalusel.
Mis Sulle oma töös rõõmu valmistab ?
Pean ütlema, et vist rohkem olen ikka murelik kui rõõmus.Aga rõõmud võivad olla väiksemad või suuremad. Vahel on hea tunne, kui näed, et mingi teema „läheb peale“, õpilased nagu avanevad ja oskavad oma esituse taset tõsta. Suurem rõõm on seotud võibolla mõne pidulikuma sündmusega. Lavastame õpilastega pealtnäha mängleva kergusega ja väheste proovidega mingi sobiva etteaste saalitäiele publikule. Me suudame seda teha aga ainult seetõttu, et oleme enne õppetöös teatud oskused omandanud.
Milliseid väärtusi püüad edasi anda tulevastele lasteaiaõpetajatele?
Kõnekunsti ja draamatöö õpetaja ei ole tavalises mõttes lektor-loengupidaja.Õppeaine seisukohalt on minu ülesanne arendada tulevase lasteaiaõpetaja isiklikke võimeid ja oskusi juhuks, kui tööelus tuleb esineda, mängida, teatrit teha või selle tegemist õpetada. See eeldab mingil määral draamatöö teooriate tundmist, aga ka praktiliste kogemuste saamist. Hea kui TPS-i diplomiga lasteaiaõpetaja avastab, et ta ei taha enam lavastades või ise mängides olla liiga lihtsustatult ühemõtteline. Tähtis ei ole ainult esitus ise vaid see, mida selle kaudu võib õppida. Ja veel parem, kui midagi ilusat jääb hinge helisema.