Autor: Jane Rätsep, TPS lektor
Loovus toetab inimese individuaalse eripära kujunemist loomingulise eneseväljenduse kaudu.
Peale selle tarkusetera omandamist, tunnetame vajadust loovate õpetajate järele, kel on piisavalt praktilist tarkust ehk oskust toetada loovuse arengut lastel.
Loovus toetab inimese individuaalse eripära kujunemist loomingulise eneseväljenduse kaudu.
Kõigepaelt sissejuhatuseks tuletame meelde meile kõigile teadaoleva igapäevase praktika:
Lapsepõlve arengufaasid märgistavad lapse vajaduste põhilisi muutusi st:
*kuidas lapse tegevusoskused arenevad progresseeruvalt,
*kuidas nad oskavad mõelda,
*millest aru saavad ja
*kuidas nad ennast kõiges selles tajuvad.
Kas meie õpetajatena oleme peenetundelised ja suudame vastavalt muutustele ja erinevatele olukordadele oskuslikult keskkonda kohandada?Vastata saab, et selleks on vaja teadmisi ja tarkust ning loovust selle tarkuse rakendamiseks. Rõhutan siinkohal oskust:
- kohaneda – eelkõige ise ühiskonnas toimuvate muutustega;
- oskust vastavalt muutustele ja erinevatele olukordadele keskkonda kohandada.
Täna, olemasolevate teadmiste taustal, tunnetame vajadust loovate õpetajate järele, kel on piisavalt praktilist tarkust ehk oskust toetada laste loovuse arengut. Hea on, et tänasel õpetajal on olemas ka seaduslik tugi: Koolieelse lasteasutuse seaduse § 2, mis räägib alusharidusest, mille järgselt on alusharidus teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. Rõhutan siin igapäevaelu, mis on muutuste tõmbetuules.
Või koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava § 5. õpikäsitlus, mis ütleb, et õppimine on elukestev protsess ning mille kontekst on samuti muutused, muutused terve elu lõikes.
Loodan, et nõustute, et oma igapäevases töös me vähemalt püüame kavandada õppe-ja kasvatustööd ning luua kasvukeskkonda nii, et see vastab laste individuaalsetele vajadustele, innustab lapsi iseseisvalt mõtlema, tegema valikuid, olema leidlikud, kujutluvõimelised ja loovad. Väidan, et meil on hõlpsam seda teostada, kui julgeme rakendada loovust.
Kui me määratleme loovust kui midagi, mis peab olema teiste poolt mõõdetav, aktsepteeritav ja kasulik, nõnda nagu defineeritakse loovust täiskasvanueas, siis me ei saa lapsi pidada loovisikuteks täiskasvanu mõistes.
Selle ettekande mõte on eelkõige vaadata loovust kui argiloovust ja siinkohal me saame öelda, et loovuse alge on meis kõigis olemas. Kuid, nii õpetajatel kui ka lastel on loovuse avaldumiseks vaja turvalist keskkonda, julgust ja väljakutset.
Rosenblatt ja Winner on öelnud, et laste loovuse eelkonventsionaalne faas, mis kestab 6-8 eluaastani ja milles neil puuduvad veel väga kindlad ja selged teadmised sellest, kuidas maailm toimib, kasutavad nad seletuste leidmisel fantaasiat, ebatavalist lähenemist, spontaansust.
Meil on vaja olla kohal sel sensitiivsel perioodil, sest mida vanemaks saab laps, seda vähem egotsentriliseks ta mõtlemine muutub. Divergentne ehk lahknev mõtlemine on loovuse jaoks üks olulisemaid kognitiivseid protsesse, mille abil luuakse suur hulk erinevaid ideid ja assotsatsioone, mille abil omakorda on võimalik probleeme lahendada.
Järelikult on vägagi oluline julgustada lapsi nende loovuse avaldumist toetava eneseväljendamise julguse kasvatamisega.
Meil on vaja hoolitseda selle eest, et õppe-ja kasvatustegevusi planeerides võtaksime arvesse, et oleks olemas tunnetussfäär, mis pakuks muljeid, teadmisi ja emotsioone, mis laste jaoks oleksid mängulised ning kõnetaks neid.
Loovuse mõiste võib olla keeruline seetõttu, et tõdesid on mitu. Oleks ju palju lihtsam, kui oleks olemas üks objektiivne mõõdik, mille abil saaks võrrelda loovuse määra, selle avaldumist, halba ja head loovust.
Igal juhul saame me öelda, et mida julgem on õpetaja oma töös eelpool nimetatud mõistes loovust rakendama, seda lihtsamalt leiab ta enda töös probleemidele lahendusi ning saab selle võrra rohkem oma tööd nautida. Seetõttu on tark loovust rakendada, mis omakorda tähendab olla avatud erinevatele kogemustele, olla uudishimulik ja tundlik.
Loov inimene tegutseb erineval moel, õpetaja oma töös on olukorras, kus ühesugused kätteõpitud võtted ei sobi kõikides olukordades. Õpetaja loovus aitab leida üha rohkem toimivaid viise, et ebaefektiivsetest töövõtetest loobuda.
Loov ja tark õpetaja on avatud uutele ideedele ja kogemustele.
Loov ja tark õpetaja teab, mida tähendab igapäevane seiklusvaim, omalooming, positiivne enesehinnang ja eneseteadvustamine, võime arvestada ja taluda riske, intensiivsem õppimis- ja mõtlemisvõime, oskus kiirelt reageerida erinevates olukordades.
Nad teavad, mida tähendab mängimine, mäng, mängu areng, mängu arendamine, mängu õpetamine. Mängul on loovusele eriline mõju – ta avab loovuse. Mängimine on sama oluline kui rääkimine, kunst, muusika ja liikumine.
Mäng on lapse loomulik tegevus, bioloogiline tung. See on meis kõigis olemas, kuid mängu arenguks ja eakohaseks arenguks on vaja õpetust, et loovad mänguoskused välja areneks. Need omandatakse täiskasvanute ja teiste lastega suhtlemise ning erinevate tegevuste käigus.
Tegevuste lõimimine annab lasteaiaõpetajale palju loovaid ja huvitavaid võimalusi nende mänguliseks läbiviimiseks. Õpetaja pedagoogiline meisterlikkus ja professionaalsus avalduvad õppimise ja mängu seostamisel sel moel, et laps ei taju nende piire.
Õppimine lasteaias tähendab seda, et laps tõlgendab aktiivselt asju ja elu enda ümber. Õppimine on suunatud arusaamisele, mis tekib enamasti tegevuses, kus laps ei taju õppimist eraldi tegevusena, vaid jõuab arusaamiseni mängulise tegutsemise kaudu.
Õpetajal on mängu planeerimisel oluline meeles pidada järgnevaid aspekte:
- fantaasia rakendamine;
- eksperimendid, avastus- ja äratundmisrõõm;
- koostöö kaaslastega, vajadusel ka üksi olemine;
- võimalus töötada igaühele sobivas tempos ja raskusastmes;
- turvaline keskkond ja kõlbeline miljöö;
- maailma nägemine tema terviklikkuses, kuna õppeained seotakse omavahel tervikuks;
- mängust saadud kogemuse refleksioon (vaatlus, arutelu, analüüs, teadvustamine ja mõtestamine).
Helsingi Ülikooli professor Kari Uusikylä ütleb, et loov isiksus tegutseb iseseisvalt, toodab midagi uut ja isikupärast mistahes alal ning lisab, et loovuses on mitmeid tasandeid lapse eneseväljendusest teaduri või kunstniku kvalitatiivselt kõrgetasemeliste loovate teosteni. Õpetaja loova eneseväljendamise mõju on ülim. „Kvalitatiivselt kõrgetasemeliseks teoseks“ on loovalt tegutsev laps.
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et loov ja tark õpetaja toetab lapse võimekust loominguga tegeleda ning loob eeldused loovuse kasutamiseks igapäevaselt ning järjepidevalt. Luues loovuse väljendumiseks sobivat turvalist, julgustavat ja väljakutset pakkuvat keskkonda, arvestab ta lapse loomulikku uudishimu, vajadust mängu, liikumise ja põnevuse järele.
Nõnda tegutsedes kujundab ta meie tulevaste põlvkondade eetilist ja esteetilist maitset ning sotsiaalkultuurilisi väärtushinnanguid realiseerides riiklikku innovatsioonistrateegiat, et luua teadmistepõhist Eestit.
Allikad:
Rosenblatt, E., Winner, E. (1988). The art of children drawings. Journal of Aesthetic Education, Vol. 22, No. 1, 3-15.
Uusikylä, K. (2006). Mis on loovuspedagoogika? Loovuspedagoogika. Toim. Soobik, M.
Vygotsky, L. S. (1978). Mind in society: The development of higher psychological processes. (M. Cole, V John-Steiner, S.Scribner and E. Souberman, Eds. And Trans). Cambridge, MA: Harvard University Press.